Ruila küla

Külavanem: Raul Vahar

Külavanema abid: Andres Aljaste, Kristin Masso, Eve Šamotailo

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Kernu valda.

Küla piirneb loodes Laitse ja Kabila, põhjas Muusika, edelas Pohla ja Mõnuste ning lõunas Allika külaga. Küla piiri pikkus on 19,6 kilomeetrit.

Leelo Tungal

Ruila on kodu Eesti armastatud luuletajale, lastekirjanikule, ajakirjanikule ja tõlkijale Leelo Tunglale, kes pälvis 2019. aastal Saue valla esimese vapimärgi Ruila küla loo tutvustamise eest „Seltsimees laps" raamatus ja filmis.

Foto: Õhtuleht

Ruila mõis ja kool

Ruila mõisat on esimest korda mainitud 1417. aastal kui Tallinna linnusekomtuuri residentsi. Mõis rajati muinasaegsesse kultusepaika ja seepärast on praegugi kooli õuel kultusekivid.

Võimas keskaegne mõisahoone purustati Liivi sõjas. Hoone jäänused on osaliselt säilinud jääkeldris. 17. sajandil eraldati mõisamaadest Laitse ja Haiba mõis ning alustati uue peahoone ehitust.

Historitsistliku puidust teise korruse sai Ruila mõisa peahoone 19. sajandil. Mõisahoone uhkus on 11 kahhelahju, mis on nii heas töökorras, et on ka kasutusel. Mõisast veidi eemale jääb veidi tagasihoidlikum puitmaja, mis olevat olnud mõisateenijate maja ja ühe oletusena arvatakse see olevat eelmine peahoone.

Praegust mõisahoonet võib lugeda klassitsistlike lisanditega historitsistlikus stiilis ehitiseks. 17. sajandil püstitatud esimene korrus on ehitatud paekivist ja 19. sajandil lisatud teine korrus on puidust. Mõlemal korrusel on säilinud 19. sajandi ahjusid, barokse vormistusega tahveluksi ning laud- ja parkettpõrandaid. Hoones on 11 mõisaaegset võimsat ja ainulaadset kahhelahju, mis ei ole praeguseni mitte ainult töökorras, vaid ka kasutusel. Mõisat ei võõrandatud – see püsis Bremenite suguvõsa käes kuni nende ümberasumiseni 1939. aastal.

Ruila mõisakompleksi kuuluvad peahoone, ait, tõllakuur, tallid, sepikoda ja park. Ruila tallides on võimalik nautida nii ratsutamist kui ka vankrisõitu ning huvilistele korraldatakse ekskursioone. Ruila koduloomuuseumis on võimalik tutvuda unikaalsete materjalidega kooli ja ümbruskonna ajaloo kohta.

Kindlasti tasub Ruilas olles külastada ka Kääbaste mäel asuvat Ukukivi, mis on tuntud ka Ruila Lossikivi, Neitsikivi, Lindakivi ja Kalevipoja põllekivina. See on Eesti suurim ohvrikivi, mille ohvrilohu läbimõõt on ligi 40 cm.

Kool kolis mõisa 1940. aastal ning on suutnud mahutada end sinna ilma suuremate ümberehitusteta. Paradoksaalsel moel aitavad läbikäidavad klassid teistega paremini arvestada.

Aastal 2009 valmis väga tundlikult mõisakompleksi sobitatud spordihoone. Et mõisatallides peetakse hobuseid, on Ruila ainuke kool Eestis, kus ratsutamine kuulub kooli õppekavasse.

Foto: Ivar Leidus – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0 ee, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=27970050

Ruila Tall

Ruila mõis koos tallidega pärineb 14. sajandi lõpust. Esmakordselt leiab ürikutes Ruil (kohanimi kuni 1920) äramärkimist 1417. aastal, kui mõis kuulus Saksa Ordule ja seal asus Tallinna komtuur. Kuue sajandi jooksul on kogunenud siia vanade müüride vahele tähelepanuväärne kultuur ja ajalugu, mis kujundab seda keskkonda ka tänapäeval. Hobused leidsid Eha Kirsipuu abiga tee mõisatallidesse tagasi 1979. aasta sügisel. Hobukultuur on Ruilas jätkuvalt au sees, nüüd eelkõige Eesti ratsaspordi edendamise eesmärgil.

Ruila Tall on suurim ratsaspordile pühendunud keskus Eestis. Tallis on üle 60 boksikoha, mis jagunevad 5 talli ja 10 väliboksi vahel. Hobustele on avarad välikoplid killustiksõelmelise põhjakattega, neljakohaline jalutusmasin ning 15ha erinevate suurustega murukopleid. Ratsutamiseks on pakkuda kaks liiv-tekstiil põhjaga väljakut, galopirada heinamaal ning kaks maneeži.

Ruila Tall on atesteeritud Eesti Ratsaspordi Liidu poolt kõrgeima 3* tunnustusega.

Ruila külas elab 1. jaanuari 2023 seisuga 160 elanikku, neist mehi 84 ja naisi 76.

Asukoht kaardil