Etenduses „Engeli tellised“ elustuvad detailid Kernu mõisa ajaloolistest legendidest ja asukatest

 

August läheb Kernu mõisas kultuuri tähe all, etendub Gerda Kordemetsa kirjutatud lugu, kus tegutsevad väidetav Kernu mõisa arhitekt Carl Ludwig Engel, Kernu tollane mõisahärra Bernhard Conrad von Ungern-Sternberg ja tema tulevane abikaasa Natalie. Samas ei ole lugu dokumentaalne, pigem krimikomöödia. Looja-lavastaja Kordemets lubas näitemängu sisse ja taha vaadata.

Kuidas tuli idee luua-lavastada lugu, kuhu on seotud Kernu mõisa pärimus? 

Arhitekt Carl Ludwig Engeli isik, kes ehitas Helsingi linna selliseks, nagu meie seda tunneme, on minu jaoks kaua aega köitev olnud. Ajaloohuvilisena teadsin, et enne Helsingisse siirdumist oli ta paar aastat Tallinna peaarhitekt ning mind on huvitanud, kas ja milliseid jälgi temast on Eestis. Eks ju kõik otsivad legendidele kinnitust, nii on täiesti arusaadav, et aeg-ajalt on püütud Engelile omistada mitmeid Tallinna lähedal asuvaid mõisahäärbereid nagu Raikküla, Kehtna, aga ka Kernu - mingit tõestust selle kohta aga leitud pole. Vastupidi, arhitektuuriajaloolase Ants Heina andmeil on Kernu häärber ehitatud siiski mõned aastad varem, kui Engel Tallinnasse saabus (1809).

Aga siis ma seda veel ei teadnud, kui Vana Baskini Teatri juht Aarne Valmis tegi mulle mitu aastat tagasi ettepaneku Kernu mõisa küüni jaoks midagi kirjutada ja lavastada. Minu lood on sageli kohapõhised ja seotud kindlate ajalooliste isikutega - nii tuli mulle kohe Engel meelde.

See ei ole lugu Engelist (kuigi sealt saab tema kohta mõndagi teada), veelgi vähem on see lugu dokumentaalne. "Engeli tellised" on tegelikult omamoodi krimka, kus Engel on üks tegelastest.

Kui Kernu veel legendidest rääkida, siis mida sügavamale ma näidendi tegevuse aastatesse (18. sajandi lõpp, 19. sajandi algus) süvenesin, seda põnevamaks läks. Nõnda on näidendi tegelasteks Kernu tollane mõisahärra Bernhard Conrad von Ungern-Sternberg, tema õde Anna Bobrinski, Anna abikaasa Aleksei Bobrinski, kes teatavasti oli Katariina II ja Grigori Orlovi sohipoeg ning Vana-Põltsamaa lossi omanik ning Natalie von Buxhövden kellest sai Conradi abikaasa ja Kernu mõisaproua, aga näidendis ta seda veel ei ole.

Olen kasutanud nende eludest teadaolevaid fakte, kuid lugu ise on puhas väljamõeldud.

Kust üldse sellele legendile jälile jõudsite?

Nagu öeldud olen suur ajaloohuviline. See on minu 15. näidend ja enamik neist on seotud ajalooga või isikulegendidega. Ja kui juba hakkad kellegi vastu huvi tundma, siis hakkab elu igal sammul tema kohta infot pudistama. Natuke aega pärast seda, kui otsustasin kirjutada Engeliga seotud loo, ilmus eesti keeles Jukka Viikila kirjutatud Engeli fiktiivne päevik "Akvarellid Engeli linnast", siis leidsin soomekeelsena Engeli kirjavahetuse. Nii see läks.

Kõike ei saanudki ära kasutada, mis ma leidsin - Aleksei ja Anna Bobrinski olid omas ajas väga edumeelsed inimesed, nad mõlemad vääriksid näidendit. Aga kõike ei saa ja polnud ka eesmärk. Minu soov oli - juba mitu aastat - kirjutada kriminaalne näidend. 

Kuidas tundub Kernu mõis etenduse kohana?

Me mängime mõisa küünis, kus on ka varem teatrit tehtud ning oht tundub inspireeriv ja võimalusterohke.