Sirje – 45 aastat Saue kultuurielu keskmes

See, kes Sauel Sirjet pole märganud, on küll kinnisilmi elanud. Kes kordki olnud mõnel ülelinnalisel (-vallalisel) üritusel, on Sirjega kindlasti kohtunud. Isegi kui nimi teadmata on jäänud.

Sirje on olnud Saue kultuurielu ning huvitegevuse korraldaja sõna kõige otsesemas mõttes. Ükskõik siis, mis see ametinimetus parasjagu on olnud: insener, klubi eestvedaja, kultuurikeskuse juhataja, erakunstikooli direktor, kooli huvijuht, huvikeskuse juhataja, huvitegevuse juht. 
 
Kümmekond aastat tagasi levis Sauel ütelus, et kui oled 30 aastat Sauel elanud, siis oled juba põline. Sirje on elanud Sauel oluliselt kauem kui põlistamiseks tarvis. Ta oli lõpuklasside õpilane, kui pere Sauele kolis. Sestap oli kõrgkooli valik pärast Tallinna 21. keskkooli lõpetamist lihtne: Sirje valis kodulähedase Tallina Polütehnilise Instituudi. Kõrgkooli lõpetamise järel sai temast Harju EPTs insener. 
 
Oli aasta 1976. Endistele talupõldudele olid kerkinud esimesed viiekorruselised kortermajad, aasta eest oli avatud suur selvekauplus, arstipunkt oli kolinud siksakmaja avarasse korterisse, Saue mõisas asunud lasteaias toimetas igapäevaselt sadakond last ja nende kasvatajad, Harju EPT allasutused moodustasid pidevalt laieneva tööstuslinnaku. Kõik toimis, ent kinno, kontserdile või peoõhtule sõideti Sauelt välja: Keilasse, Nõmmele, Tallinna.
 
Sirje õpitud eriala ja amet olid olemuselt tehnilised, kõike muud, kui kultuurikorraldus eeldab. Ent naises elas soov elavdada kodukoha elu, täita tühimik ilu, rõõmu ja emotsioonidega, et Saue oleks midagi enamat kui vaid töökoht ja magala. Ta hakkas korraldama siin erinevaid kohtumisi ja pidusid ning kui kolme aasta pärast valmis EPT uus peahoone, hakkasid Sirje eestvedamisel sealses suures saalis toimuma klubiõhtud. Klubi sai nimeks HAKK, mille egiidi all tegutsesid ka ametiühingu- ja naisteklubi, tantsu- ja lauluansambel.
 
1989. aastal, siis juba abielus ja kahe väikese lapse ema, kutsuti Sirje looma Saue alevi kultuurikeskust (SAKK). Kui keskus kahe aasta pärast suleti, jätkas Sirje koos sõprade ja mõttekaaslastega iseseisvalt, tuues elule erakunstikooli 1.-3. klassi lastele. Kool tegutses mõisas ja seal jätkus Sirje eestvedamisel ka intensiivne kultuurielu, kuigi ametlikult korraldas kultuuri alevi kultuuriosakond. Igakuised kontserdid, uusaastaballid, laulu- ja tantsupidude traditsiooni algus, huviringid, keelekoolitused, naisseltsi ja Tammetõru klubi loomine, Saue Kägara, Simmajate ja kapelli kokkukutsumine – see pole kindlasti ammendav loetelu. 
 
1994. aastal toimus kohalikus elus mitmeid muutusi: mõis tagastati omanikele, erakool lõpetas tegevuse ning kultuuriosakond oli lagunenud. Ent seni loodust ei soovinud keegi loobuda ja nõnda kutsuti Sirje gümnaasiumisse huvijuhiks. Ülelinnalisi üritusi korraldas aga naisselts, ikka Sirje vedamisel. Kui võimalus avanes, asus Sirje end erialaselt täiendama, õppides huvijuhiks, kutsenõustajaks ja kultuurikorraldajaks. 
 
2002. aastal toimus viimane suurem ümberkorraldus Saue linnas, kui linnavalitsuse hallatava asutusena alustas tööd huvikeskus, mille juhiks kutsuti Sirje. Huvikeskus tegutses kahes, vahepeal ka kolmes suunas: laste ja täiskasvanute huvitegevus, kohalik spordielu ning ülelinnalised kultuuriüritused. 
 
Varem või hiljem puutub iga kultuurikorraldaja ja huvijuht kokku heasoovlike nõuandjatega, kes teinuks seda-teist pidu, kohtumist, koolitust vms teistmoodi. Sirje pole lasknud end sellest heidutada: kuulanud ära, mõelnud läbi ja jätkanud nii, et ettevõtmise sügavam olemus pole muutunud. Oma kolleegidele on ta olnud heatahtlik juht ning osanud neid nii töises suhtes kui edaspidi enda lähedal hoida. Kõigi nende korraldamiste juures on Sirje mõtteis alati esimesel kohal lähedased. Nüüdki, mil Sirje aktiivsest tööelust eemale astub, on hoidmist ootamas väike tütrepoeg Indrek.

 

Evelin Povel