Emadepäeva tuules: Tere! Mina olen Katrin. Mul on null last.

Numbreid on naiste elus palju: kuupäevad ja protsendid, meetrid ja sekundid. Numbrid mängivad elus väga suurt rolli isegi siis, kui sellele igapäevaselt ei mõtle. Üks oluline number naise jaoks on näiteks laste arv.

26-aastaselt abiellusin. „Millal siis pisiperet kah oodata on?" hakkas sadama küsimusi uksest ja aknast.

30-aastaselt: No millal juba ometi pisiperet tulema hakkab? Viimane aeg, ma ütlen. Ilma lasteta on elu väga kurb…"

35-aastaselt: Lapsi teha on ju nii lihtne. Sa oled egoist, kui lapsi ei tee…"

40-aastaselt - tuttavad ei julge enam küsida või on juba lootuse kaotanud. Küll aga on
võõrad saanud hoo sisse. „Mitu last sul on?" küsib kümnest tuttavast üheksa. Pean siis iga kord piinlikult vastama null. Ja kartma, kas järgneb loeng sellest, kuidas lapsed on elu õied, või vaatama
kaastundlikke pilke: „Pole veel hilja, ehk ikka tulevad!"

44-aastaselt. „Nüüd hakkab küll aeg otsa saama. Kas oled mõelnud kunstliku viljastamise
peale? Mõtle, kui kurb on, kui oled vana ja haiglas. Sul pole siis kedagi, kes sind vaatamas
käiks!"

Mida peaksin mina oma esimese lausega ütlema, kes ma olen, kui tutvustusringis on iga
teine naine alustanud sellest, mitu last tal on?

Kuidas oleks:
„Tere! Mina olen Katrin. Mul on null last."
„Tere! Mina olen Katrin, olen 25 aastat proovinud last saada."
„Tere! Mina olen Katrin. Egoistist muidusööja."

Ühiskond mõjutab

See on stseen 21. mail Laagris Mustkunstiteatris toimuvast etendusest „Naised ja numbrid". Katrin astub lavale teemaga, mis on teda saatnud pea kogu täiskasvanu ea - teiste inimeste lõppematu huvi tema reproduktiivorganite töö kohta.

Katrin on 45-aastane lastetu naine. „Olen õppinud usaldama looduslikku valikut. Äkki mul siis ei peagi olema lapsi. Eriti praegu, selle Ukraina sõja ärevas valguses olen end lohutanud, et nii ongi vast parem," ütleb ta kõhelemisi. Kuigi ta astub sellesama teemaga koguni teatrilavale võhivõõraste inimeste ette, on aimamisi võimalik tajuda, et see pole tema jaoks kerge.

Kui ta oli päris noor, siis laste saamise mõtet polnudki. Enda lapsepõlv, kuhu kahjuks mahtus ka palju koolikiusu, oli veel liiga selgelt meeles. Siis mingil hetkel tekkis tunne, et ikka võiks. Tänaseks on alles jäänud tuimus. „Kui ikka pikalt elad selle teadmisega, siis harjud ju lõpuks ära," sedastab Katrin.

Ega ta iga päev loomulikult oma lastetusele ei mõtle. Aga emadepäev, 1. september ja eriti jõulud, kui kogu sotsiaalmeedia kihab ilusatest perepiltidest - need on Katrini jaoks keerulised. „Või kui keegi teatab oma beebiuudisest, siis torkab," nendib naine.

Osalt on see lapse saamise soov sisemine, aga Katrin ei tee saladust, et see, mida ühiskond arvab, mõjutab tema enesehinnangut kõvasti. „Ma mäletan, et ükskord pidas üks vana meesarst mulle loengut, et naise peamine kohus on sünnitada lapsi," meenutab Katrin visiiti, mis teda pisarateni viis. Või teine arst, kes püüdis talle selgeks teha, kui hirmus on naise vanaduspõlv, kui lapsi ei ole ning suunas Katrinit kunstliku viljastuse poole.

Ühiskondlikult mõttetu element

Kunstlikku sekkumist Katrin ei tahtnud. Arstid ei leidnud tal endal ühtegi viga küljes olevat. Naisel on esoteerika poole kaldu maailma tajumine ja ta usub, et kui kõrgemat poolt pole antud, siis on sellel põhjus. Samas tajub ta ühiskonnas suhtumist, et kui naine pole kannatanud, pole emaks saanud, siis on ta väheväärtuslik. „Tunnen end kohati kui täiesti mõttetu element," kirjeldab naine oma tundeid.

Muidugi mõtles Katrin ka lapsendamise peale. „See oli mu masterplan, kuni selgus, et Eestis on umbes kakssada lapsendada soovivat peret ja umbes kaks last. Lisaks pole kindel, kas mu palk ja kodu kvalifitseeruvad ja ma sobiksin olema lapsevanem," selgitab naine, miks see variant pole realiseerunud.

Ära lihtsalt küsi

Ta oleks väga tänulik, kui ta ei peaks pidevalt vastama küsimustele, mitu last tal on või miks tal neid pole. „Ma saan aru, et need küsijad on äärmisel heasoovlikud ja tahavad, et ma elaksin nii nagu peab. Halba nad sellega ju ei mõtle. Aga maailmas võiks rohkem olla arusaamist, et mõned inimesed ei taha lapsi. Ja mõned ei saa," ütleb Katrin.

Ta unistab, et neil küsijatel oleks rohkem empaatiat. Mitte et lastest üldse rääkida ei võiks, muidugi võib. Aga las inimene ise räägib, ei pea küsima ja peale suruma, et ainult see on normaalne elamise viis.

Päriselus ta nii otse nagu laval ei ütle. Et ta on 25 aastat proovinud last saada. Ta ei taha haletsust ega lohutust, et küll nad lõpuks ikka tulevad, need lapsed. „Pole õrna aimugi, kas sellest minu ütlemisest seal laval midagi muutub. Aga kui kasvõi ühel samasugusel naisel läheb mingi pusletükk paika…," loodab Katrin.

 Ja kui kasvõi üks inimene edaspidi mõtleks, enne kui laste saamise teemalise küsimuse kellelegi esitab.

 

 

„Naised ja numbrid"

„Me kohtusime kolmeteistkümne erakordse naisega viiest maakonnast kuue kuu vältel ning kogusime neilt naistelt intervjuude vormis numbrilugusid, mida nad endaga kaasas kannavad, kutsusime neid üles osalema lavastuse ettevalmistamises ja oma lugude esitamises ning nii valmiski lugudest lavastus. Need naised tahavad, et vaatajad kuuleksid asjadest nii, nagu need on ja näeksid laval päris lugusid," räägib TUUM Teatri juht ja idee autor Liia Kanemägi.

Katrini lastetuse teema kõrval räägivad naised laval kehakompleksidest, vägivallast, ärakasutamisest, suhetest, vabadusest. Päriselulood.