Jõulupühadesse mahub erinevaid traditsioone: kirikuskäigust kingijagamiseni, pereõhtusöögist pillimänguni. Sauevallakas Siret Campbell soovitab pühadeaegseid ühiseid hetki rikastada ka väikeste mõttemängude ja nende üleskirjutamisega.

 

Sireti jaoks on kirjutamine ühtaegu mõtete korrastamine ja mõistmine, tähenduste leidmine, võimalus õppida end selgemini väljendama. Aga loomulikult ka moodus luua uusi maailmu ja karaktereid läbi kirjanduslike katsetuste.

 

Õieti ei saa tema puhul muidugi rääkida katsetamisest. Siret on kirjutanud mitu originaalnäidendit (üht mängitakse Vanemuise teatris praegugi), seadunud tekste draamakeelde (just neil päevil käivad Noorsooteatris tema dramatiseeringuga „Röövilitütar Ronja" proovid) ja saanud riiklikke kirjanduspreemiaidki. Ja juba kolmteist aastat on ta vedanud Drakadeemia loovkirjutamiskooli ja asub tuleval aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis ametisse dramaturgiatudengite kursusejuhendajana.

 

Kas kirjutama saab õpetada?

„Üldiselt valitseb tõesti arusaam, et inimene kas sünnib kuldne sulepea käes või mitte," nendib Siret. Tema selle seisukohaga nõus ei ole. Tema leiab, et õpetada ei saa seda, kuidas asjadest mõelda ja neid tunnetada. Need on inimese isiklikud sisemised ressursid. Küll aga on võimalik lugeda erinevat kirjandust, analüüsida, milliseid võtteid ja mooduseid on kasutatud mõtete väljendamiseks. Selle üle saab arutada, rääkida, omandada tehnikaid ja harjutada, kuidas oma mõtteid väljendada eri viisil, eri vaatepunktidest.

 

Siretil endal on rahvusvaheline taust, ta on kirjutama õppimist tudeerinud Saksamaal ja Inglismaal. Usus, et sellest oskusest on inimestel kasu, olgu ta ametnik või ilukirjandusliku kirjutamise ambitsiooniga inimene, on ta oma oskusi nüüd ka Eestis edasi andnud.

 

Tema sõnul pole Drakadeemia kursuslastel ühist nimetajat. On käinud nii programmeerijaid, arste kui koduperenaisi. Enamasti on olnud soov õppida end paremini väljendama ja mitte ilmtingimata isegi loomingulises mõttes, vaid leida ka oma praeguses tegevuses võimalusi laiemale väljendusoskusele ja uutele vaatenurkadele.

 

„Üks, mida kirjutamine annab, on parem mõistmine. Kirjutamine on moodus mõtted selgeks mõelda, sest kui miski keerleb peas, olgu see loominguline idee või emotsionaalne ärritus, siis kirja pannes on see konkreetsem," leiab loovkirjutamise kirglik pooldaja. Kirjanduslik idee võib hakata ootamatult jooksma, probleem saada selged piirid ja ehk lahendusegi. Ka on selgem väljendusoskus väga kasulik maailmas, kus valdav enamus suhtlemist käibki ju teksti kujul.

 

Samuti ei saa alahinnata kursustel grupis töötamise dünaamika olulisust. Lisaks on grupikaaslaste tagasiside ühelt poolt julgustav, teisalt ka innustav. Saab ju üht teemat analüüsides nõnda kümme erinevat vaatepunkti ja see võib olla väga silmaringi avardav ja inspireeriv.

 

Mis on inspiratsioon?

Vikipeedia ütleb, et inspiratsioon on ebateadlik ja äkiline loomingulisuse sähvatus või loomingulise aktiivsuse seisund, mida esineb kirjanike, muusikute jt kunstialade inimeste loomingutegevuse käigus.

 

„Kas see on see, et taevas avaneb, inglikoorid hakkavad laulma ja ideed voolavad pähe? Või tuleb inspiratsioon läbi selle, kui regulaarselt kirjutada ning hoopis järjepidevus paneb ideed peas liikuma?" küsib Siret.

 

Ja üldse ei ole loovkirjutamise kursus selline, kus osalejatele antakse plokk pabereid kätte ja kõik nohistavad omaette tekste luua. Pigem on rõhk ühiselt teemade ja tekstide analüüsil ning kirjutamisoskuste omandamisel ja praktiseerimisel.

 

Aga seda meelt on Siret siiski, et inspiratsioon tuleb pigem ettevalmistatud ajju. „Kõik algab lugemisest. Et ise hästi kirjutada, tuleb olla teadlik, millist kirjandust üldse on olemas," on ta veendunud. Lugemine avardab nii sõna- kui mõttevara, kui teadlikult mõtestada, kuidas meistrid on end väljendanud.

 

Igapäevane inspiratsioon

„Kipume mõtlema, et loovus peab võrduma loominguga. Tegelikult on loovus igasugune värske vaade asjadele. See võib väljenduda ükskõik milles, see võib olla laul või tekst, aga see võib olla ka otsus sõita tööle tavapäratut trajektoori mööda," ütleb Siret.

 

Ta toob näite elulisest situatsioonist – lapse sünnipäeva korraldamine. Muidugi, hea Google annab otsingule vasteks kümneid erinevaid mängutubasid. „Aga mis on sünnipäev tegelikult? Kuidas lapsed seda ise mõtestavad, milliseid tundeid nad ootavad oma sünnipäevalt?" innustab Siret natuke sügavamale vaatama.

 

Oma peres on ta selle tee läbi käinud. Üheskoos saadi märksõnad: sõbrad, ühine aeg ja pidulikkus. „Aga mängutubades seda pidulikkust ju väga ei ole," ütleb Siret ja nii on tema laste sünnipäevapeod toimunud näiteks rannapikniku või videodiskona.

 

Ta soovitab samamoodi lahti mõtestada, milliseid väärtusi kannavad pere jaoks jõululaupäev ja pühad. „Sa ei pea olema tegelane turundajate narratiivis. Tuleks pigem mõelda, mis on sinu enda jaoks tähtis. Sulle, kui oma elu autorile," toob naine näiteid aastalõppu sobivaks loovuse harjutuseks.

 

Siretil on ka konkreetsed soovitused, kuidas jõululaua taga pere või sõpruskonnaga mõttemänge teha ning neid ka perepärimuse talletamise võtmes kirja panna.

 

Mõttemäng nr 1 „Minu..."

Kogu seltskond saab ülesande panna kirja neli-viis asja. 

Näiteks

 

Siret: „Teemavalik peaks olema selline, mis sobiks nii 5- kui 85-aastasele ja see võiks peegeldada ka vastaja mõttemaailma ja väärtusi. See on võimalus teada saada pereliikmete või sõprade kohta asju, mis argielus jutuks ehk ei tulegi."

 

Mõttemäng nr 2 „Vaatepunkti ülesanne"

Seltskond valib mõne aasta jooksul toimunud sündmuse, kus kõik osalenud on. Lapse esimene koolipäev. Vanaema juubel. Sugulase pulmad. Puhkusereis. Igaüks kirjutab sellest sündmusest lähtuvalt oma mälestusest. Mitte niivõrd faktiliselt, vaid tuuakse välja mõni rääkija jaoks oluline meenutus või mõte.

 

Siret: „Kui on näiteks kaheksa inimest laua taga, siis tekib sellest ühest sündmusest kaheksa erinevat lugu. 5-aastane pesamuna mäletab ilmselt teisiti kui 15-aastane teismeline, tunnetab teistmoodi kui 85-aastane vanaema. Hiljem võib albumisse sellest sündmusest pilte pannes kirjutada juurde kõik need lood. See on ka omamoodi perepärimuse ja mälestuste talletamise viis, mis samas räägib päris palju ka rääkijate endi kohta."

 

Mõttemäng nr 3 „Maali sõnadega portree"

Valitakse seltskonna seast paarid, oleks hea, kui need ei oleks teineteisele kõige lähedasemad inimesed. Ülesanne on kirjeldada võimalikult täpselt, mida näed, kui teist inimest vaatad. Milline see inimene on? Mida sa tema näost näed või välja loed? Mis sulle meenub, kui sa teda nõnda enda vastas istumas näed? Mis tunne sul tekib, kui sa teda vaatad? Siis vahetavad paarid oma kirjutatu ja loevad teistele ette.

 

Siret: „Sellest võib tulla palju ootamatuid, armsaid või naljakaid asju välja. Võibolla inimene polegi seda teist pereliiget või sõpra niimoodi päriselt vaadanud. See on ka võimalus läbi mängu teisele midagi head öelda."

 

Drakadeemia

Drakadeemia on olemas nende jaoks, kes tahavad oskuslikult kirjutada. Ühest küljest suunatud neile, kellel on ilukirjanduslikud ambitsioonid, teisalt neile, kes tahavad mõjusaid lugusid kirjutada isiklikus või tööalases suhtluses.

 

UUS! Videokursused

Auditoorsed kursused

kool.drakadeemia.ee