Ingomar Vihmar lavastab Laitse Graniitvillas Soome kirjaniku Timo K. Mukka romaani „Laul Sipirja lastest”. Kolmkümmend aastat pärast sama materjali lavastamist Ugala teatris vaatab lavastaja sama lugu nüüd hoopis teisest vaatenurgast. Intervjuus lavastajaga tuli juttu sõjast, lapse pilgust maailmale, usaldusest ja sellest, miks mõned lood ei vanane kunagi.
Miks just nüüd seda romaani lavastada?
Aus vastus on, et mulle tehti see ettepanek. Lavastasin sama materjali 1998. aastal Ugala teatris suurel laval. Sellest lavastusest on jäänud elama laulud, mida Margus Põldsepp ja Untsakad aeg-ajalt siiani esitavad.
Tauno Kangrole jäid need laulud hinge. Kui ta sai teada, et need on sellest vanast lavastusest, tekkis tal mõte teha sama lugu Laitse Graniitvillas.
Esialgu ütlesin ei. Mul ei ole kommet vanu lavastusi uuesti teha. Aga siis mõtlesin järele, sest see teema seostub praeguse olukorraga maailmas. Lugu räägib sõjaaja lastest. Lisaks tundus huvitav teha seda seekord hoopis intiimsemalt ja väiksemas vormis. Nii et lõpuks mõtlesin, et proovime.
Mis on vahepeal muutunud Sinu enda vaates sellele teosele?
Teos ise ei ole muutunud. Mina olen muutunud. Kui ma seda esimest korda lavastasin, olin 28-aastane. Nüüd on sellest möödas ligi kolmkümmend aastat. Olen rohkem elanud, rohkem lavastanud ja ilmselt ka rohkem aru saanud nii maailmast kui inimestest.
Mind ennastki huvitab, kuidas seda praegu teen. Ma ei taha ega saagi toetuda toonasele lavastusele, sest ei mäleta seda nii täpselt. Hakkan tegema täiesti uut asja.
Mainisid sõda. Kuidas mõjutab tänane maailm selle loo tõlgendamist?
Ega ma ei tea, kuna ei ole ise sõjas olnud. Aga praegu on foonil mingi ärevus või hirm, mida tookord ei olnud. Sõda tundub praegu natukene reaalsem kui siis, kui ma seda esimest korda lavastasin.
Aga tegelikult ei räägi see lugu ainult sõjast. Tegevus toimub mitmel ajal ja tegelane räägib oma mälestustest. Osa tegevusest toimub jätkusõja ajal, kui Soome tsiviilelanikud evakueeriti Rootsi. Mukka sündis paguluses Rootsis ja veetis oma varase lapsepõlve Põhja-Soomes, mistõttu on romaanis palju autobiograafilist ainest.
Sõda on selles loos oluline taust, kuid mitte peamine teema. Mukka ise on öelnud, et ainsad asjad, millest tasub kirjutada, on armastus ja surm. Need on teemad, mis saadavad inimest kogu elu ja kummagi eest ei pääse. Mukka tegeleb nende küsimustega väga intensiivselt.
Minu jaoks räägib see lugu eelkõige lapselikust usaldusest. Peategelane ütleb, et isegi sõjatingimustes oli ta lapsena armastav ja usaldav, aga õnneks nüüd on ta muutunud ettevaatlikuks ja kahtlustavaks.
Tundub, et selleks, et maailmas hakkama saada, pead kahtlustama kõiki ja ei tohi olla avatud ega usaldav. See on ikka veel see maailm, kus me elame. Ei olegi sõda vaja, ka praeguses olukorras on palju hirmu ja depressiooni, ilma et üldse midagi oleks juhtunud.
Kas see on põhjus, miks lugu võiks kõnetada ka tänapäeva publikut?
Kindlasti. See räägib ka noore inimese armumisest, elujanust, armastusest, surmast ja seksuaalsusest. Need teemad ei kao kuhugi.
Mukka oli erakordselt andekas kirjanik. Ta kirjutas oma teosed väga noorelt ja oma ühe parima teose „Maa on patune laul” avaldas ta 17-aastaselt. Ta oli väga vastuoluline. Ühelt poolt peeti teda geeniuseks ja teiselt poolt oli ta taunitud autor, keda peeti konservatiivses ühiskonnas liiga julgeks.
Mukka põles kiiresti ja eredalt. See on tunda ka tema romaanides. Need on hästi kirglikud, hästi otsekohesed ja kohati väga toored, nagu veri lihal. Ta ei ilusta ega varja midagi.
Samas on ta väga poeetiline. Just see poeetilisus ja ilu käivad tal käsikäes otsekohesuse ja kohati isegi robustsusega. Ta kirjutab inimestest, kelle keskel ise üles kasvas. Ühelt poolt armastab ta neid väga, aga teisalt näitab neid täpselt sellistena, nagu nad on. Sellised kirjanikud, kes kirjutavad niisuguse leegiga ja otse südamest, on mulle alati väga sümpaatsed olnud.
Kui vaadata Rauni Mollbergi filmi „Maa on patune laul“, siis seal on väga naturaalselt edasi antud kogu Lapimaa elu oma armetuses ja samas ka ilus. Mukka maailmas on kogu aeg olemas need vastuolud – ühelt poolt tohutult kaunis loodus, teiselt poolt inimeste karm elu. Ilu ja õudus, hellus ja robustsus käivad tal kogu aeg käsikäes.
Kuidas Laitse Graniitvilla mängupaigana lavastust mõjutab?
Seekord toimub lavastus sees, mitte õues nagu eelmisel aastal “Kalevipoeg”. See oli minu soov algusest peale. Tauno Kangro küll pakkus võimalust teha lavastus väljas, aga minu jaoks ei sobinud see selle looga.
Ugala lavastuses oli suur trupp ja suur lava. Nüüd on meil ainult kuus näitlejat ja kogu jutustamislaad on palju intiimsem. Ruum ise toetab seda. Ma ei tahtnud teha sama asja teist korda.
Kuidas näitlejad valisid ja miks just nemad?
Lavastuses mängivad Merle Palmiste, Mirtel Pohla, Külli Teetamm, Alden Kirss, Margo Mitt ja Paul Samuel Vihmar.
Margo Mitt on neist ainus, kes mängis ka Ugala lavastuses ligi kolmkümmend aastat tagasi ja ühendab neid kahte lavastust. Mingis mõttes mängib ta ka sama osa.
Samamoodi seob kaht lavastust muusik Margus Põldsepp ja mõned toonased laulud, mis tulevad nüüd uuesti kasutusele. Kõik muu on uus.
Kui palju on lavastusest praeguseks valmis?
Proovid algasid 5. juunil. Kõige olulisem osa sünnib alles koos näitlejatega. Praegu on minu jaoks kõige põnevam väljakutse see, kuidas jutustada romaani, kus on üle kahekümne tegelase, ainult kuue näitlejaga. Seda tahan nüüd avastama hakata.
Dramatiseeringu olen täiesti uue kirjutanud, pidades silmas seda, et näitlejaid on vähe ja ruum väike. Sellega olen kuu aega iga päev tegelenud ja umbes sada korda seda läbi lugenud. Aga teater sünnib näitlejate kaudu. Nemad annavad elu sinna sisse. Ja see ongi lavastamise kõige huvitavam osa.
Midagi võib ette kujutada, aga koos näitlejatega muutub see alati suuremaks, mitmekihilisemaks ja huvitavamaks, kui oskasin alguses arvata. Mulle ei meeldi kõike lõplikult paika panna. Olen harjunud usaldama ja see on toiminud hästi.
„Laul Sipirja lastest“ esietendub Laitse Graniitvillas 18. juulil 2026, etendused toimuvad juulis ja augustis.
Lavastaja Ingomar Vihmar ja näitlejad etenduse esimestes proovides. Foto Graniitvilla
Timo Kustaa Mukka (1944–1973) oli üks omanäolisemaid soome kirjanikke, kelle looming keskendus Lapimaa inimestele, loodusele ning armastuse, surma, usu ja seksuaalsuse teemadele. Kirjaniku elu jäi lühikeseks – Mukka suri 1973. aastal vaid 28-aastasena. Ometi peetakse teda tänini üheks olulisemaks 1960. aastate soome kirjanduse uuendajaks.
