Saue vallas on mitmeid hooldusperesid, kes on avanud oma kodu sünniperest eraldatud lastele ka väljastpoolt valda. Ühed neist on Laagris elavad Angela ja Janar Post. Kui nad otsustasid pere luua, selgus peagi, et loomulikul teel nad lapsi ei saa. See ajendas neid otsima teisi võimalusi ja üsna kiiresti jõuti otsuseni saada hoolduspereks.
„Me tahtsime just hoolduspereks hakata, mitte lapsendada, sest selle järgi on kõige suurem vajadus,“ rääkis Angela. Tema sõnul soovivad paljud inimesed pigem lapsendada, sest siis saab lapsest pere seaduslik liige. Hoolduspere puhul jääb lapse eestkostjaks aga kohalik omavalitsus ja lapsel säilib võimalus hoida sidet oma sünniperega.
Enamik valivad lapsendamise, mitte hoolduspere
„Seda kardetakse palju, et mis siis, kui laps läheb tagasi oma vana pere juurde,“ ütles Angela. Päris elus ei ole see meie puhul aga küsimuseks tõusnud. Meie perega liitunud lapse loo puhul oli juba otsuse tegemise hetkel selge, et laps vajab pikaajalist hooldusperet.“
Postide pere on lapse sünniemaga valmis kohtuma, kuid tegelikkuses on kohtumised erinevatel põhjustel pigem harvad.
„Me oleme hästi avatud ja räägime lapsega ausalt teda puudutavatel teemadel. Sealhulgas põhjustest, miks ta ei saa kasvada oma sünniperes. Arutame tugevate tunnete üle, sh käsitleme kaotusi. Ta võib meile oma tunnetest ja mõtetest vabalt rääkida. Püüame teda mõista nii palju kui oskame, “ rääkis Angela.
Hoolduspereks saamise teekond algas esimesest kohtumisest sotsiaalkindlustusameti esindajaga, millele järgnes juba PRIDE koolitus. See koolitus aitab peredel aimu saada, mida hoolduspereks olemine tähendab. „See on põhjalik ettevalmistus, kus mõista, kas see samm on perele parim. Täiesti normaalne on, kui pere jõuab arusaamale, et ei olda veel valmis või see ei tundu õige,“ rääkisid Angela ja Janar.
Koolitusele järgnes pere ja kodu hindamine. „Kõige rohkem üllatas meid see, kui inimlik see protsess oli. Liigset bürokraatiat ei tasu küll karta ja sotsiaalkindlustusameti inimesed on väga mõistvad,“ rääkisid Postid.
Pärast hindamist jäi pere ootama. Alguses olid nad ankeeti märkinud, et soovivad 3−6‑aastast tüdrukut. „Juuli lõpus kanti meie pere hooldusperede registrisse. Laps tuli perre alles veebruaris. Vahepealne ootamise aeg oli ärev. Oli kohati tunne, et kogu muu elu seisab. Me ei planeerinud reise ega võtnud uusi väljakutseid tööl, sest telefonikõne tuleku aega ei tea kunagi ette.“ Lõpuks otsustasid nad vanusevahemikku laiendada 8 aastani. „Ja juba järgmisel päeval helistati, et on üks 8-aastane tüdruk, kes vajab peret.“
Ta ei julgenud hetkekski üksi jääda
Enne seda, kui laps perega liitus, toimus kohtumine, kus saadi üksteisega tuttavaks ja selle põhjal sai nii pere kui laps otsustada, kas nad võiksid omavahel sobida. Kui tüdruk lõpuks Postide perega liitus, algas kõigi jaoks suur kohanemine. „Ta küsis kohe alguses, mis meie detailne nädalakava on,“ meenutas Angela naerdes. „Ta oli harjunud, et kõik käib väga kindla plaani järgi, sest selline oli tema varasem elukogemus.”
Peagi sai pere aru, et lapsel oli suur hirm üksi jäämise ees. „Ta kartis, et ta jäetakse jälle maha,“ ütles Janar. „Isegi lühikest aega päevasel ajal üksi olek oli hirmutav. Õnneks on meil väga toetav tugivõrgustik, kes võttis vahel lapse oma hoole alla ja võimaldas meile väikseid laadimishetki. Olen ääretult tänulik oma emale,“ rääkis Angela.
Janar, olles ise väga suur spordisõber, tõi välja, et mõneks ajaks tuli oma hobid tagaplaanile jätta ja põntsu sai ka paarisuhe. „Ta oli kasvanud üksikemaga ja selline keerulisem kolmnurk – ema, isa ja laps – oli tema jaoks uus. Tema varasemaid kogemusi arvestades oli lihtsam olla korraga vaid ühe vanemaga,“ selgitas ta.
„Pidime talle rahulikult seletama, et tähelepanu saab jagada ka mitme inimese vahel ning kolmekesi koos olemine ei pea tähendama pinget või konflikti,“ lisas Angela.
Turvatunne tekkis tasapisi
Postide sõnul hakkas olukord ajapikku muutuma. „Pöördepunktiks olid esimesed jõulud,“ ütles Angela. „Ma arvan, et siis ta sai aru, et ta päriselt kuulub perre ja et teda ei anta tagasi.“
Nagu ka eelpool korra mainitud sai, on perel suur tugivõrgustik: vanemad, õed-vennad, sõbrad ja nende lapsed. „See ütlus, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, on täiesti tõsi,“ ütles Angela.
Suurt rolli mängib ka Angela ema ja tema ratsatalu, kus laps armastab aega veeta. „Loomad mõjuvad talle teraapiliselt, eriti hobused. Samas on laps suures vaimustuses ka kanadest.“
Kuigi paljud hoolduspered kasutavad aktiivselt spetsialistide abi, siis Postide pere hetkel lisateenuseid ei vaja. „Praegu tundub, et perest ja loomadest piisab. Laps on rõõmus, sõpru on palju ja koolis läheb hästi,“ rääkis Angela. Loomulikult ollakse vajaduse tekkimisel valmis tugiteenuseid kasutama. Esimesel poolaastal seda ka tehti.
Me ei ole mingid imeinimesed
Angela sõnul muretsesid nad alguses palju, kas nad üldse on piisavalt sobilik pere. „Meil oli peas ettekujutus, et hoolduspereks saamiseks peab olema abielus ideaalpere, ideaaltingimustega, nagu näiteks suur eramaja aiaga, eelistatult äärelinnas.“ Tegelikkus osutus palju tavalisemaks. „Me oleme täiesti tavalised keskklassi inimesed, elame korteris. Käime nädalavahetuseti tihti maal. Vahel me ei tee üldse mitte midagi erilist.“
Pärast peremudeli muutumist pakkus asendamatut abi peretoe teenus. „Meil õnnestus enda pere tugiisikuks saada oma PRIDE grupi koolitaja, kellega oli juba tekkinud usalduslik side. Esimestel nädalatel ilmselt helistasime talle iga päev või üle päeva. Õppisime lapsele piiride seadmist, saime oma tundeid valideerida ja ventileerida. Lahendasime esimesed keerulised olukorrad, mille jaoks meil veel tööriistu tekkinud ei olnud. Hoolduspere esimesi väljakutseid suudab mõista vaid teine hoolduspere kogemusega vanem. Aktiivne peretoe teenus oli määratud terveks esimeseks aastaks. Oleme väga tänulikud saadud abi eest!“ rääkisid Postid.
Angela meenutab naerdes, kuidas ta esimesel õhtul oma õele helistas ja küsis, kui tihti üks 8-aastane laps üldse pesemas peaks käima või mitme tunni tagant sööma. „Kui sa ei ole last beebist peale kasvatanud, siis ta justkui maandub ühel hetkel sulle koju ja sa pead kohe kõike teadma, mille peale isegi ei oska tulla.“
Piirid tegid elu paremaks
Lapse turvatunde kasvatamiseks lõi pere kindlad rutiinid. Näiteks lugesid nad igal õhtul enne magamaminekut raamatut. „Tavaliselt tehakse seda väiksemate lastega, aga temal oli see etapp vahele jäänud.“
Pere sõnul oli lapsel alguses tugev vajadus pideva füüsilise läheduse järele. „Tema jaoks tähendas puudutus armastust. Kui kontakti ei olnud, siis tundus talle, et armastus kaob ära.“
Angela tunnistab, et see polnud talle alati lihtne ja tuli õppida piire seadma. „Mulle just vastupidi ei meeldi pidev kallistamine ja katsumine. Mingil hetkel pidin ausalt ütlema, et nüüd hoia vahepeal isa käest kinni.“
Tagantjärele peab pere piiride seadmist üheks kõige paremaks otsuseks. „Alguses ta küll kohe ei ole õnnelik, et ei saa soovitut, aga pärast tuleb ja kallistab. Tegelikult oleme kõik nii õnnelikumad,“ rääkis Angela.
Täiesti tavaline laps
Kahe aasta jooksul on muutunud nii laps kui ka vanemad ise. Hoolduspere teekonna algul oli Angela 32-aastane ja Janar 33-aastane. „Enne elasime ainult iseendale ja siis äkki tuli arvestada lapse vajadustega,“ ütles pere. Angela rõhutas, et ei taha oma rollile kindlat silti panna. „Ma ei saa öelda, et see oleks täpselt ema ja lapse suhe, sest mul pole bioloogilisi lapsi, kellega võrrelda. Aga ma tunnen, et me oleme muutumas täiesti tavaliseks pereks selle kõige paremas mõttes.“
Kõige enam rõõmu valmistab neile see, et laps saab hästi hakkama nii sõprade kui ka sugulastega. Inimesed, kes olid lapsega kokku puutunud juba enne tema perre tulekut, toovad esile selgeid arenguid lapse enesekindluses ja käitumises – pealtnäha ei erine ta kuidagi oma eakaaslastest.
Praegu on rõõmud veel väiksed ja argised. „Näiteks see, kui saame koos kohvikus käia ilma, et keegi tülli läheks. Või kui õhtune koolitükkide tegemine läheb sujuvalt,“ ütlesid vanemad naerdes. „Aga need rõõmud lähevad järjest suuremaks.“
Autor: Paula Johanna Rõuk, Saue Valdur
Loomise kuupäev: 20.05.2026
