Hüüru vabatahtlikud päästjad on tegutsenud juba üle veerandsajandi, olles üks vanemaid seltse Harjumaal. Nende jaoks on väljakutsetele reageerimise kõrval oluline pidev uuendamine päästetöös.
Hüüru vabatahtlikud päästjad ei pea olema ööpäevaringselt valves – igaüks tuleb siis, kui töö ja elu võimaldavad. Just seetõttu rõhutab Leivategija, et vabatahtlik päästmine ei tohi muutuda kohustuseks olla 24 tundi järjest valves, vaid peab jääma heast tahtest tehtavaks panuseks kogukonna heaks.
25 aastat vabatahtlikku päästetööd
Hüüru päästeselts sündis 1990. aastate lõpus, kui riik plaanis päästeteenistuse erastamist. „Me olime selleks valmis,“ meenutab Leivategija. „Kui riigikogu oleks otsuse vastu võtnud, oleks meil olnud kaks tuletõrjeautot ja kiirabimasin valmis tööle minema. Aga lõpuks jäi kõik ikka riigi kätte.“
Sellest hoolimata otsustas ta seltsi luua ja alustada vabatahtliku komandona. Ametliku lepingu riigiga sai Hüüru päästeselts 2000. aasta 1. aprillil. „Meie oleme Saue vallas kõige vanem järjest tegutsenud vabatahtlik komando,“ märgib Leivategija.
Tehnika, mis on ise tehtud ja hoolega hoitud
Hüüru päästeseltsi hoovis seisavad autod, mis on pealtnäha justkui ajast ja arust, kuid igaüks neist on omaette leiutis. Näiteks 1968. aastal toodetud Rootsi sõjaväe tuletõrjeauto, mille tagakäru liigub iseseisvalt, on ainus omataoline maailmas. See masin on mõeldud metsa- ja maastikupõlengute kustutamiseks ning seda kasutatakse eelkõige suveperioodil. Ühel kõige tihedamal hooajal on sellega läbitud maastikul ligi 2000 kilomeetrit.
Lisaks kolm suurt erinevat tüüpi päästeautot ja kolm erinevat multilift konteinerit: mobiilne kerksuskeskus 300 inimesele, väike kerksuskeskus 8 inimesele ja Saksamaalt oksjonilt ostetud endine meditsiinitarvikute ladu, mis on ümber ehitatud saastevaba konteineri prototüübiks.
„Olime esimesed, kes tegid voolikukerija. Nüüd on pea igas maakonnas see olemas. Meil on veel plaane,” ei tahagi Leivategija kohe kõiki mõtteid avaldada. Leivategija on ise pensionil ja tegeleb peamiselt masinate remondi ja hooldusega ning muidugi uute ideede genereerimisega.
Esimesed Eestis – saaste‑ vaba päästekonteiner
Tänavu valmis Hüüru vabatahtlikel saastevaba konteineri kontseptsioon. See võimaldab päästjatel pärast sündmust määrdunud varustuse ära võtta ja hoiustada nii, et kahjulikud ained ei leviks, samal ajal on kallis varustus hoitud. „Kui päästjad tulevad tulekahjult, on nad üleni tahma ja mürgiga koos,“ selgitas Leivategija. Konteiner on jaotatud kolme tsooni. Punases tsoonis on lahtiriietumise võimalus, seal saab määrdunud riided stangele riputada. Kui varustus on märg, saab seda selles tsoonis võimsa puhuriga kuivatada. Seal on olemas ka esmane pesemisvõimalus. Edasi liigutakse kollasesse tsooni, kus saab riideid vahetada. Seal on olemas väike üheinimese telk, kus saavad ka naised privaatselt riietuda. Edasi tullakse rohelisse tsooni, kus on 12 istumise kohta ja konditsioneeritud külm või soe õhk vastavalt vajadusele.
Vabatahtlikud võivad vabalt võtta
Hüüru päästeseltsis on 27 liiget Sauelt, Tallinnast, Keilast ja Hüürust, kellest umbes kümme on aktiivsed. Enamik töötab päeval mujal – keevitajate, autojuhtide ja tehnikutena. Komandos pidevalt valves ei olda, kui vajadust pole. Pigem tullakse kohale masinatega tegelema. Kui häire tuleb, sõidab Leivategija sobiva päästeautoga sündmuskohale. Teised liituvad töölt või kodust, kui on end koduvalvesse kirja pannud. „Vabatahtlik tähendabki, et keegi ei käsi, aga kõik tahavad,“ rääkis Leivategija.
Leivategija on päästetööga seotud juba 45 aastat – esmalt kutselise tuletõrjujana Mustamäel, hiljem vabatahtlikuna Hüüru seltsis. 1998. aastal hakkas ta autode tuunimisega tegelema, ehitades kahest erinevast masinast kokku ühe, näiteks Fordi baasil limusiini. Sellest kasvas välja praegune töökoda. „Ma ei suuda lihtsalt istuda ja mitte midagi teha. Kui jään paigale, siis suren ära,“ ütles ta otsekoheselt. „See hoiabki elus, et pead kogu aeg mõtlema, kuidas ja mida teha.“ Masinad, tehnika ja päästeautode juhtimine on Leivategija jaoks suurim motivatsioon.
Lammutamisele minevas majas peeti maha vinge õppus
Novembri alguses tehti valla poolt lammutamisele minevas Munalaskme poe hoones õppus, kus osalesid Keila, Lilleküla ja Hüüru komandod. Lilleküla ja Hüüru lammutasid koostöös edukalt majakatust. Põlevat majakatust on raske kustutada ning seda on vaja kaugelt haaratsi või lammutuskonksuga lammutada. Just seda läbi proovitigi. „Plekk-katuse alt kustutati naeljoatoruga, mis võimaldab pääseda katuse alla ja laseb läbi kuni 700 liitrit vett minutis,“ selgitas Leivategija. Koostöös harjutati ka pakkettakende lahtimuukimist ning kasutati „kobrat“ ehk külmlõikeseadet. „Sellega saab lõigata nagu laseriga läbi pleki, klaasi ja puidu, kuid mitte läbi soojustatud seinte. Näiteks saab sellega ukse läbi lõigata,” selgitab Leivategija. „See õppus kestis seitse tundi ja seal oli suur hulk meie päästjaid kohal. Saime oma tehnikat katsetada ja proovida saastevaba konteinerit, tegime katsetuseks ka lõunasöögi. Inimestele meeldis ja kogu meeskond jäi väga rahule.”
Hüüru Vabatahtlik Päästekomando
Hüüru R&C Klubi MTÜ Hüüru R&C Klubi MTÜ loodi 31. detsembril 1996, et hoida alles kadumas olnud vabatahtliku tuletõrje traditsioon ja koondada vanatehnika taastamise huvilisi. Tänaseks tegutseb ühing kogukonna turvalisuse ja elukeskkonna hoidmise nimel, ühendades vabatahtliku päästetegevuse, ennetustöö ja tehnika renoveerimise. Klubi pakub liikmetele tööruume ja -vahendeid, korraldab koolitusi ning juhib Hüüru vabatahtliku päästekomando igapäevast tegevust. Eesmärk on pidevalt kasvada ja arendada nii seltsi kui ka selle liikmete pädevust, et olla tugev ja usaldusväärne partner riiklikule päästesüsteemile. Hüüru R&C Klubi on Päästeliidu liige ning järgib oma töös vabaühenduste eetikakoodeksit. Koduleht: www.hyyru.ee
Autor: Paula Johanna Rõuk
Loomise kuupäev: 10.12.2025
