Urmet võtab mind Saue koolis vastu lugemistoas, mis on seal olnud vaid kuu aega. Tema ja õpetaja Kärri Sõelsepp on Saue koolis järk-järgult üles ehitanud lugemisnurga, mis pole küll klassikaline raamatukogu, kuid pakub siiski õpilastele lugemisvõimalust. „Kui koolis ei ole raamatukogu, siis see ei ole päris kool. Siis on see lihtsalt üks kombinaat, kus toodetakse mingisugust produkti,“ ütles Urmet kindlalt.
„Me alustasime mõnest riiulist koridorinurgas ja oleme sisuliselt nulleelarvega selle kogu siia tekitanud – õpilane saab võtta, lugeda, kas või koju viia ja siis tagasi tuua. Nüüd on siin oma ruum diivanite ja riiulitega. Raamatud oleme saanud hoiuraamatukogust, lapsevanematelt ja mujalt,“ rääkis ta. Raamatud ei pea olema uued ja läikivad – peaasi, et need on põhikooli õpilastele eakohased ja neile vabalt kättesaadavad.
Lugemistoas ei ole rõhk kohustuslikul kirjandusel. „See peab olema koht, kust leiab midagi, mis võib huvi pakkuda. Isegi kui enamik õpilasi istub vahetundidel telefonis, peab olema võimalus lugemiseks olemas.“ Urmet leiab, et 500 meetri kaugusel asuv Saue raamatukogu jääb paljude õpilaste jaoks sama kaugeks, nagu see oleks teises linnas, ja raamatud peavad olema käeulatuses, et noored hakkaks nende vastu huvi tundma.
Kas noored loevad?
„See, et osa noori ei loe, on tegelikult ajastuülene. Mina mäletan ka enda kooliajast klassikaaslasi, kes ei lugenud. Tänapäeval on nendel, kes raamatuid ei vaja, ei oska või ei taha lugeda, kergem ekraanimaailma ära vajuda. See on värvilisem ja tõmbab kergemini ligi ja seal me neid siis näemegi,” rääkis Urmet. Tema sõnul teavad lapsed väga hästi, mis on nutisõltuvus. Nad ei suuda sellest väga hästi vabaneda ja kuna ka paljud täiskasvanud on samasugused, siis mis veel lastest tahta.
Kas peaks noori lugema sundima? Urmeti sõnul tuleks neile lihtsalt võimalus anda. „Kui raamat on käeulatuses, võib juhtuda, et keegi võtab selle kätte ja avastab, et see polegi kõige hullem asi maailmas,“ rääkis ta.
„Ega raamat kui füüsiline ese ei ole iseenesest mingi püha lehm. Olen ka näinud täielikku rämpsu raamatu kujul. Me ei pea mitte hindama raamatut niivõrd kui vormi, vaid teadmiste ja elamuse kvaliteeti, mida selle sees pakutakse. Seda võib saada ka filmist. Ainult et, mulle tundub, raamatusse süvenemine on ajule väljakutse, mida film ikkagi ei paku,” rääkis Urmet. Lugemine arendab loomu poolest laiska aju, sundides seda aktiivselt töötama ja infot meelde jätma.
Kuidas õpetada nii, et tööd tehtaks?
Urmeti õpetamisstiil on lihtne: „Klass peab töötama. Kui see olukord on saavutatud, on juba väga hea. Ma ei pinguta tingimata rohkem, kui selle olukorra saavutamiseks on vaja. Õpetaja peab oma energiat ja aega kasutama ökonoomselt.“ Ta tõmbab oma töö- ja eraelu vahele kindla piiri – ei vii koju vihikuid, ei tegele töövälisel ajal tööasjadega, kui just pingeline trimestrilõpp ei ole. „Kui õpilased töötavad ja näen, et nad saavad materjalist aru, siis pole isegi kontrolltöid vaja teha. Näen, et põhikooli lõpueksami saavad nad valdavalt täitsa kenasti tehtud – järelikult meetod toimib.“
„Õpetajad põlevad läbi, sest annavad endast liiga palju. Aga rõõmus õpetaja on koolile kasulikum kui läbipõlenud õpetaja,“ sõnas Urmet.
Eesti keele õpetamise puhul peab ta oluliseks seda, et õpilased mõistaksid keele tegelikku kasutust. „Kirjakeele reeglid on vajalikud teada ja eksamil vaja minev osa neist on tarvis selgeks õpetada, aga keel on eelkõige kommunikatsioonivahend. Sa pead oskama oma mõtet nii väljendada, et teine inimene sind võimalikult hästi mõistaks, ja mitte ainult ei mõistaks, vaid ka aitaks sul saavutada oma eesmärki. Mõni keeleviga töötab sellele selgelt vastu. Kui sa näiteks paned arvutitekstis tühiku koma ette, mitte järele, siis see jätab kirjutajast kahjuks lolli mulje. Kui reklaamis on kirjas, et parandame autosi, mitte autosid, siis sinna remondikohta minna tekib ju kummaline tõrge,“ seletas ta.
Kas õpetajana saab ka kirjutada?
Urmet on tuntud ka kui kirjanik Wimberg, kuid koolis ta sellest ei räägi. „Siin ma olen lihtsalt õpetaja Urmet. Kui õpilased teaksid, mida ma olen täiskasvanutele kirjutanud, siis võiks tekkida huvitavaid arutelusid,“ muigas ta. „Aga mul on kindel reegel – koolis olen õpetaja, kirjanik olen mujal.“
Kui ta alustas õpetajana, jäi kirjutamine mõneks ajaks tagaplaanile. „Esimesel aastal ma ei kirjutanud midagi. Aga kui õpetamise süsteem ja rütm käppa saab, siis tekib aega ka muuks,“ rääkis ta.
Õpilaste lugupidamine ja õpetaja roll
Kuidas suhtuvad õpilased temasse kui õpetajasse? „Ma ei tea, ma ei näe nende sisse,“ ütles ta ausalt. „Õpetaja töö on kui pimeduses kobamine – annad, juhendad, suunad oma parima äranägemise kohaselt, aga mis kohale jõuab, ei tea. Kontrolltöö seda ju ka ei näita, sinna kirjutab õpilane seda, mida on pähe õppinud, mitte seda, mis tas on loomulikult. Õpetajatöö on üldse väga ühesuunaline. Sa paned omalt poolt midagi kogu aeg protsessi sisse, aga vastu saad tagasisidet, refleksiooni väga vähe. Ei tea, kas nad mõistavad mind nüüd või alles 50 aasta pärast. Kui üldse. Ma pean ainult lootma, et asi toimib.“
Tema jaoks on oluline, et õpetaja oleks klassis autoriteetne ja et teda teietataks. “Ma ei ole siin lihtsalt Jaak, vaid õpetaja Urmet. Vist algklassidest tuleb aga tänapäeval kaasa mingi sinatamise ja eesnimega kutsumise komme, millest on raske vabaneda,” rääkis ta. Urmeti sõnul panevad lapsed kindlasti õpetajaid proovile. Nad vaatavad, kas õpetaja on ära räägitav, kas saab hindeid kaubelda, kas tunnid saab kuidagi kergemaks muuta. See on loomulik. „Aga ma jälgin hoolega, et oleks kord, süsteem ja distsipliin. Mingi laat ja loba on välistatud.“
Emakeelepäev ei ole ainult keelekorrektsus
Emakeelepäeva tähistamiseks Urmet üleriigilist etteütlust teha ei taha. „See kultiveerib keelepurismi. See ei näita keeleoskust, vaid seda, kui hästi keegi reeglid on pähe tuupinud. Keeleoskus on hoopis midagi muud – see, kui hästi inimene suudab oma mõtteid väljendada. Funktsionaalsus, ilmekus, stiil.“
Tema jaoks ei ole olemas „õiget keelt“. „On kirjakeel ja argikeel. Inimene peab oskama kasutada mõlemat, aga argikeeles peab tal olema täielik vabadus. Koolis tuleb ära õppida kirjakeele põhireeglid, kuid mitte pime truualamlikkus nende suhtes. Õpilane peab saama aru, kui suur, vägev ja rikas on keel kui inimliigi suhtlusvahend ning mis viisidel seda kasutada saab. On nukker, kui täiskasvanud haritud inimene kardab midagi öelda või kirjutada sellepärast, et kardab teha vigu. Väljaspool keeleeksamit on veal ja veal vahe.“
Pigem võiks Urmeti arvates emakeelepäev julgustada kõnelema oma koduses murdes või koduses keeles. Maailmas on umbes 5000 keelt ja see võiks olla kõigi nende emakeelepäev. „Mina olen peamiselt Kesk-Eesti murdealalt pärit ja Põhja-Järvamaa keelt tunnetan eriti lähedasena. Kui sealkandis kohalikega räägin, tunnen, nagu hingaksin kõige puhtamat ja õigemat õhku,” kirjeldas Urmet.
Emakeelepäeva peamine mõte võiks Urmeti arvates olla „räägi, nagu sa räägid”. „Keele peaks andma kõikidele inimestele – mitte et see oleks mingi püha leek, mida valvavad keelereeglite tegijatest preestrid. Keele olek ja seisukord, mida peaks püüdma ja emakeelepäeval ülistama, peaks olema suur, võimas, stiihiline, rikas, väljendus- ja ütlemisvõimaluste rohke. See on keel, mille taevasse tõusmist Peterson vaimusilmas nägi. Ja alles selle keele sees on teiste tasandite seas üks tasand, mida nimetatakse kirjakeeleks ja mida kirjeldab ÕS,” sõnas ta. Emakeelepäeva rituaaliks pakub Urmet välja lugeda ühe peatüki Oskar Lutsu „Suve”, mis on tema arvates eesti keelelise vabaduse ilmekas näide.
Loomise kuupäev: 07.04.2025
