Mõte sai alguse suvevaheajal
„Tahe kirjutada oli väga-väga ammu,“ meenutab Kerge. „Kirjutasin sahtlisse, aga polnud enesekindlust sellega kuskile minna.“ Alliksaar lisab, et tema jaoks hakkas kirjutamise mõte idanema õpilaste kõrvalt ja neist inspiratsiooni saades. Nimelt kirjutas Evelini õpilane loovtöö raames raamatu.
Kui suvevaheajal tekkis vaba hetk, sündis mõte midagi päriselt koos kirjutada. „Kahekesi oli julgem. Arutasime, vaatasime läbi erinevad kirjutamisvõistlused ja lõpuks jäi sõelale krimiteema. Evelin kirjutas viimase peatüki, mina esimese – ja nii see läks,“ rääkis Kerge.
Koos kirjutamine sujus ootamatult hästi. Enamasti autorid koos ühes ruumis ei istu, kuid ka seda on nad teinud. Näiteks meeldib neile käia Hiiumaal kirjutamas ja töö algab siis juba praamis.
„Esimese osaga oli kõige lihtsam ja huvitavam see, et tegime justkui loovkirjutamise harjutust. Üks kirjutab teatud maale ära ja saadab teisele. Kuigi meil oli mingi kava ees, siis ei teadnud me täpselt, milliseks need tegelased kujunevad. Ühel hetkel läks uduseks, kes mida kirjutas. Me kujutame tegelasi üsna sarnaselt ette,“ rääkis Alliksaar.
Eriarvamused on tulnud välja alles kolmandas osas. „Ühel hetkel tekkis olukord, kus mulle üks peategelastest enam ei meeldinud, aga leidsime ühiselt kohe lahenduse, “ rääkis Kerge.
Tegelaste iseloom on loo arenedes palju muutunud ja kohati on nad algse ideega võrreldes täiesti erinevad. „Kõige olulisem on see, et kui üks midagi muudab, siis ei tohi teine solvuda,“ selgitas Alliksaar.
Kergel on raskem kirjutada otsekõnet, Alliksaarel kirjeldusi. „Vahel oli nii, et ma kirjutasin ilusa sissejuhatuse ja andsin Evelinile, et ta paneks nüüd tegelased rääkima,“ rääkis Kerge.
Triloogia kasvas välja iseenesest
Esimene romaan „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ ilmus 2022. aastal ja sai kohe tunnustuse „Hea noorteraamat“ ning Lastekaitseliidu noortekogu lemmiku tiitli. Kuna see raamat oligi mõeldud noortele, siis noorte tunnustus oli autoritele väga tähtis. „Kui esimene raamat valmis sai ja nii sooja vastuvõtu saime, tekkis hirm, kas teine tuleb sama hea,“ meenutas Kerge.
Teine raamat „Silm silma, hammas hamba vastu“ ilmus 2024. aastal ja suunas fookuse pigem täiskasvanutele. Kolmandas osas „Vaga vesi, sügav põhi“ koonduvad erinevad perspektiivid ning see kujunes triloogia loomulikuks lõpuks. „Meil oli tunne, et see on nüüd tasakaal – noor, täiskasvanu ja lõpuks mõlemad koos,“ rääkis Kerge.
Kuigi raamatud on loetavad ka eraldi, soovitavad autorid neid lugeda järjest. Seal on peidetud vihjeid ja seoseid, mis avanevad ainult siis, kui kogu lugu läbi lugeda.
Autorid on mõlemad arvamusel, et võiksid veel mitu osa samade tegelastega kirjutada, aga ikkagi tundub sobilik kolmanda osaga sarjale punkt panna. „Me teame nendest tegelastest nii palju, me teame, mis neile meeldib ja ei meeldi, mis muusikat nad kuulavad, me teame eellugu ja mis tuleb pärast. Aga kui fännid nõuavad, siis võime veel kirjutada,“ rääkis Kerge.
Elavad tegelased ja päris teemad
Autori ja õpetajana puutuvad mõlemad igapäevaselt kokku noortega ning see peegeldub ka nende tegelastes. Nii puudutavad raamatud julgelt ka valusaid teemasid: lähedase kaotus, sõltuvused, ebaõiglus. „Noored tajuvad ausust. Kui neile kirjutada ilustatud moel, ei võta nad seda omaks. Otsekohesus, ka roppused, kuuluvad sinna maailma, ei saa sellest mööda vaadata,“ ütles Alliksaar.
Samas on tegu puhta fantaasiaga ja mitte autorite oma kogemustega. „Vahel on, vastupidi, tunne, et tegelased võtavad hoopis meid üle ja ma tunnen, et käitun või mõtlen nagu mõni tegelane,“ rääkis Alliksaar. Tema jaoks on oluline lugejates emotsioonide tekitamine, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.
Lisaks väljenditele, mida noored kasutavad, on realistlikud ka kõik paigad, kronoloogia ning muu olustik. „Isegi kalendris võib 50 aastat tagasi vaadata ja nädalapäevad klapivad. Enamik ei vaata seda, aga meie jaoks oli see oluline. Näiteks kui tegelane läheb kooli, siis see oleks päriselt ka koolipäev,“ rääkis Kerge. Suvevaheaegadel on kirjanikud liikunud mööda oma tegelaste radu Peipsi ääres, Hiiumaal ja Tallinnas. „Me vaatasime Nõmmel isegi maja välja, kus nad elavad ja käisime Murru vanglas ära, sest meie tegelase isa töötas kunagi seal,“ rääkis Kerge. See kõik aitab neil luua oma tegelaste sisemaailma ja neid paremini mõista.
Just siirus ja elulisus ongi noorte jaoks köitvad. Autorid meenutavad mitmeid kohtumisi koolides, kus õpilased ütlesid, et raamat luges ennast ise või nad ei raatsinud seda vahepeal käest ära panna.
Kirjanik või õpetaja?
Autorid rõhutavad, et nad on elukutselt eelkõige õpetajad, mitte kirjanikud. Samas näevad nad, et mõlemad ametid kujundavad inimest ning mõlemal on vastutus. Kahju on neil sellest, et õpetaja amet on vähem prestiižne kui kirjaniku oma. „Olenevalt sellest, kas ütlen, et olen matemaatikaõpetaja või kirjanik, saan kaks väga erinevat vestlust maha pidada,“ rääkis Kerge.
Alliksaar on lisaks kolmele kaastööle avaldanud vahepeal ka oma sooloraamatu „Polaarsuse teooria“, aga peab ennast ikka hobikirjanikuks. „Pigem kippus kõik need aastad õpetaja ikkagi domineerima. Mind närib see, et miks on õpetaja maine nii madal. Minu jaoks võiks kirjanik ja õpetaja olla samaväärsed, isegi õpetaja võiks olla kõrgemal.“
Mõlemad on ühel meelel, et kõige parem tunne on oma kirjutatud raamatut käes hoida. Veelgi parem on see, kui teised seda ka loevad.
Õpetajaametisse on läbipõlemine sisse kirjutatud
Alliksaar on nüüdseks emakeele ja kirjanduse õpetaja ameti peale kuut aastat maha pannud. „Kurb on olla osa sellest statistikast, et keskmiselt ollakse õpetaja viis aastat,“ rääkis ta.
Õpetaja töö on pingeline ning mõlemad tunnistavad, et läbipõlemine on sinna sisse kirjutatud. „Kuigi öeldakse, et õpetajal on pikk puhkus, siis tegelikult on see taastumine,“ ütles Alliksaar.
Enamus õpetajaid töötab nende sõnul alati ülekoormusega. „Kui sa tahad õpetajana tulemust näha ja annad endast parima, siis see põletabki läbi. Ja mulle tundub, et see on paratamatus. Kui ma ei parandaks neid pikki kirjalikke arutlusi ja ei annaks seda tagasisidet, siis ei oleks seda tulemust,“ rääkis Alliksaar.
Tunduks praktiline, et õpetajad kirjutavad suvevaheajal. „Kuid tegelikult siis aju ei tööta. Mul võib olla linnulaul taustaks ja ilus ilm ning vaba aeg, aga no ei tule. Kõige parem aeg ongi tööaeg ja november. Just siis pimedal perioodil tuleb see tunne, et nüüd tulevad mõtted ja näpistad selle aja,“ rääkis Alliksaar, kelle jaoks on kirjutamine ka teraapia vorm.
Noortele, kes tahaksid raamatut kirjutada
Esimest raamatut „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ valmis kirjutama julgustas autoreid kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkurss. „Seal oli võimalik oma töö esitada anonüümselt. Mitte keegi ei küsi sult, kui vana sa oled või kes sa üldse oled. Võistluse kirjelduses ei olnud ka mingit vanusepiirangut,“ rääkis Kerge, kes on küll lapsest saati erinevatel viisidel kirjutanud, kuid ei olnud julgenud midagi avaldada. Kuna raamatu kirjastamine ei ole lihtne, siis saigi krimižanr valitud just selle konkursi pärast. Auhinnaks oli raamatu kirjastamine.
Lisaks krimiromaanide võistlusele korraldab kirjastus Tänapäev ka noorteromaanide konkursse ning kirjanike liidul on suur romaanivõistlus, kuhu igaüks võib kirjutada.
Tihtipeale jääb kõik julguse taha. „Paljud kardavad sõpra kasutada. Ideaalne viis esimene raamat kirjutada on just kaastööna. Kardetakse, et minnakse tülli, aga samas ma ei usu, et ma oleks üksi võtnud selle julguse kokku, et see esimene raamat kirjutada,“ rääkis Alliksaar.
Alliksaar toob veel välja, et kirjutama peab seda, mis endale meeldib. Näiteks ei meeldinud talle krimiromaanid, aga ta kirjutas just sellise, nagu see tema meelest võiks olla. Näiteks soovitab ta võtta mingi žanri, mis ei meeldi, ja teha paremini.
Raamatu esitlus kodukohvikus
Eesti raamatu aasta raames avatakse Riisipere raamatukogu ees õuel 23. augustil üheks päevaks Alliksaare ja Kerge uue raamatu nimeline kohvik „Vaga vesi, sügav põhi“, kus toimub autorite triloogiat lõpetava raamatu esitlus.
Suppi pakub naiskodukaitse, kohal on noortekeskus, saab osta käsitööd, esinevad Nissi Trollid. „Me anname autogramme ja räägime lugejatega. See on meie viis tänada kõiki, kes on meid sellel teekonnal toetanud,“ ütles Kerge.
Autorid lisavad, et neid võib igale poole kutsuda oma raamatutest rääkima. „Kas raamatukogusse või kooli. Me oleme alati valmis tulema ja tahame lugejatega kohtuda. Praegu on meil plaanis minna Hiiumaale ja Põltsamaale laste ja noorte festivalile ning augustis Riisiperre.“
Loomise kuupäev: 16.07.2025
