„Ma olen mitu korda öelnud, et sünnitusmajast oleks võinud saada lapse kasvatamise ja temaga toimetuleku instruktaaži,“ ütleb ta. Kui lapsel tekkisid tugevad nutu- ja agressioonihood ning muresid tuli ette ka lasteaias, pöördus Mari-Liis ise Saue valla lastekaitsetöötaja poole.
„Mul oli soov teda kuidagi aidata ja mu enda teadmistest jäi väheseks. Lastekaitsespetsialist tuli ka koju, vaatas, mida laps teeb ja kuidas mina seal toimetan. Ta püüdis olla neutraalne vaatleja ja palus, et me toimetaks nii, nagu teda seal ei oleks.“ Sealt tuli ka ettepanek minna koos elukaaslasega „Imeliste aastate“ programmi.
Mari-Liisi jaoks oli oluline avastus juba see, et programm ei ole mõeldud ainult peredele, kus on väga suured probleemid.
„Mingil hetkel oli mul lihtsalt juhe koos.“
Programmi minnes oli Mari-Liisi peamine küsimus see, kuidas toime tulla olukordadega, kus laps ärritus väga tugevalt ja vanem ei osanud enam midagi teha. „,Tundsin ise vahepeal, et olen jõuetu. Läksingi selleks, et ise saada targemaks, tublimaks ja võib-olla rahulikumaks.“
Kõige keerulisemad olid pikad nutu- ja agressioonihood. „Ma ei saanud aru, mida ma tegema pean, sest need kestsid mõnikord väga pikalt. Rahustamine ei toiminud, äraminemine ka ei töötanud, ta jooksis järgi ja röökis veel rohkem. See lõi mul juhtme kokku.“
Mari-Liis ütleb, et juba programmi alguses oli oluline avastus kuulda teiste vanemate kogemusi. „Mõnus äratundmise hetk oli see, et issand, ma ei ole ainus nende probleemidega. Kõikidel teistel on samad mured. Mingil hetkel mõtled, et mis su lapsel viga on või kas tal on mingi häire. Tegelikult saad aru, et need on asjad, millega maadlevad ka teised vanemad.“
Loengu asemel prooviti asjad ise läbi
Programm toimus kord nädalas umbes poole aasta jooksul. Kohtumistel oli küll teooriat, aga õpitu prooviti ka kohe ise läbi.
„Kui oli mingi osa loengust, siis kohe tegime seda praktikas. Üks meist mängis last ja üks mängis vanemat. Vahepeal vahetasime paarilisi, nii et sa ei olnud üldse omaenda elukaaslasega koos. Väga palju oli mängimist ja läbitegemist.“
Iga kohtumise järel anti kodune ülesanne. „Üks tegevus, mida me kohtumise ajal õppisime, anti kodus kinnistamiseks. Said seal mingi niidiotsa kätte ja siis läksid kodus testima.“
Mari-Liis tõstab eraldi esile ka selle, et koolituse ajal oli lapsehoid korraldatud. Koolitused toimusid Saue sotsiaalkeskuses.
Lase lapsel mängu juhtida
Üks esimesi asju, mis Mari-Liisile programmis tugeva mulje jättis, oli lapse juhitud mäng. „Väga tihti oli nii, et kui mu laps istus maha ja ütles, et lendame raketiga Kuule, siis mina ütlesin, et mis asja, ma ei taha Kuule minna, lähme näiteks Disneylandi. Aga seal sain kinnitust, et ära tee seda, mida sina ise teha tahad. Lase temal mängu juhtida ja mine temaga kaasa Kuule või Maale või Marsile.“
Tema sõnul oli see üks neist asjadest, mille puhul tekkis kohe tunne, et midagi saab kodus teisiti teha. „Lapse juhitud mängus osalemine on midagi, mida iga vanem peaks teadma. Laps saab nii vanema tähelepanu, mida ta nii tohutult vajab, ja saab oma eduelamuse kätte.“
Proovi kodus. Kui laps hakkab mängima, ära paku kohe välja, mida võiks teha teisiti või paremini. Lase temal otsustada, kuhu mäng liigub, ja mine kaasa.
Kirjelda lapse tegevust
Teine Mari-Liisile alguses üsna võõras võte oli kirjeldav mäng ehk lapse tegevuse sõnadesse panemine. „Kui laps võtab näiteks kollase pliiatsi ja hakkab päikest värvima, siis mina ju varem ei öelnud talle, et sa värvid praegu päikese kollaseks. Aga mõte oligi selles, et sa kirjeldad sõnadega kõike seda, mida laps teeb.“ See on oluline kõne arenemisel ja sõnavara tekkimiseks. See on eriti oluline lastele, kellel võtab rääkima hakkamine kauem aega.
Alguses tundus see talle isegi kummaline. „Kui sa ei ole seda teinud, siis täiskasvanuna natuke hakkad mõtlema, et oled nagu hull – aa, sa teed päikese kollaseks, sa võtsid kollase pliiatsi. Natuke tundus veider. Me kõik naersime seal grupis, sest kõigil oli alguses natuke naljakas.“
Ka laps märkas muutust. „Esimesed korrad ta vaatas mind isegi natuke imelikult, et mis sa teed, miks sa kordad seda, mida ma teen. Talle tundus see veider, sest ma polnud seda ju varem teinud.“
Mari-Liis ütleb, et kirjeldamise kõrval on oluline ka lapse tunnustamine. „Igapäeva argielus unustame selle tunnustamise ära. Tegelikult annab see lapsele hästi palju eduelamust – ta teab, et ta teeb õigesti ja teda tunnustatakse.“
Proovi kodus. Kui laps joonistab, ehitab või mängib, kirjelda lihtsalt seda, mida ta teeb: „Sa võtsid kollase pliiatsi“, „Sa panid suure klotsi kõige alla“, „Sa proovisid uuesti“.
Taimer aitab lapsel ajast aru saada
Üks võte, mida Mari-Liis kasutab enda sõnul siiani, on taimer. „Kui laps ei saa aru ajatajust, siis paned talle tegevuse jaoks taimeri käima ja ütled, et nüüd läks kümme minutit. Kui kell hakkab helisema, siis on see tegevus läbi.“
Proovi kodus. Selle asemel, et öelda, et varsti lõpetame, leppige lapsega kokku konkreetne aeg ja pange taimer käima. Kui kell heliseb, on kokkulepitud tegevus läbi.
Kleeps muutis hommikuse riietumise mänguks
Mari-Liisi peres oli üheks probleemiks hommikune riietumine. Programmist saadud idee põhjal tegid nad lapsele premeerimissüsteemi. „Meil oli kleepsusüsteem. Ütlesin talle näiteks, et nüüd pane riidesse ja kui mina olen enne sind riides, siis sa preemiat ei saa. Kui sina oled enne mind riides, saad preemia.“ Laps sai seejärel ise kleepsu valida.
Mari-Liis rõhutab, et preemia ei pea olema maiustus ega midagi ostetut. „Mina ei soodustanud seda, et see on iga kord komm või šokolaad. Pigem midagi lihtsat, mis sellele vanusele peale läheb.“
Praeguseks seda süsteemi enam vaja ei ole. „Kleepsutehnikat pole pidanud kasutama, sest ta on tubliks ja suuremaks saanud ja toimetab juba kiiremini. Aga sellel ajahetkel oli seda väga vaja.“
Proovi kodus. Vali üks konkreetne asi, millega lapsel on raskusi. Leppige kokku lihtne eesmärk ja väike preemia – näiteks kleeps, tempel või võimalus ise õhtujutt valida.
Kõigele ei pea kohe reageerima
Üks suuremaid muutusi Mari-Liisi enda käitumises puudutas seda, millal lapse ebasobivale käitumisele reageerida ja millal mitte. Ta meenutab olukorda, kus laps oli halvas tujus ja lõi poes jalaga prügikasti. „Iga teine kord oleks mina öelnud kohe, et mis sa tegid, me ei tao niimoodi prügikasti, me käitume ilusti. Ma juba hakkasin ütlema lapse nime, aga mees togis mind ja ütles, et ära tee välja, mäletad, ära tee välja.“
Programmist oli neile jäänud meelde, et mõnikord võib just vanema reaktsioon olla see, mida laps soovib. „Ei pea reageerima kõigele, mida sa näed, et su laps teeb. Kui sa ei pööra liialt tähelepanu, siis sa ei küta teda ka rohkem üles.“
See ei tähenda Mari-Liisi sõnul seda, et vanem peaks ohtlikku või tõsist käitumist lihtsalt pealt vaatama. „See ei ole päris see, et ta midagi ära lõhub ja siis ma ei tee sellest välja. Need on ikkagi väiksemad asjad, kus tema võib-olla otsib su tähelepanu ja sa püüad seda kohe mitte anda. Hiljem saad rahulikul hetkel selle teema juurde tagasi tulla.“
Proovi kodus. Kui laps teeb midagi väikest ja kahjutut, mille eesmärk tundub olevat reaktsiooni saamine, ära kiirusta pika noomimisega. Kui olukord on möödas, saab sellest hiljem rahulikult rääkida.
Saad aru, et ei ole oma murega üksi
Paljusid programmis õpetatud võtteid võiks ilmselt ka raamatust või internetist lugeda. Mari-Liisi jaoks oli programmis osalemise suurim väärtus kaaslasega koos osalemine ja teiste perede kohalolu.
„Esiteks saad aru, et sa ei ole oma murega üksi. Kõige hullem on see, kui sa mõtled enda peas, et ainult minu lapsel on need vead. Kui sa sinna jõuad, saad aru, et järgmisel üheksal perel on täpselt samad mured.“
Programmi läks Mari-Liis koos elukaaslasega. Alguses oli mees tema sõnul veidi skeptilisem. „Et miks me sinna peame minema ja mida me seal tegema peame. Aga see skeptilisus kadus üsna pea ja tegelikult talle väga meeldis.“
Mari-Liis peab end ise kärsitumaks, elukaaslast rahulikumaks. Pärast koolitust tuletas mees talle sageli õpitud võtteid meelde. „Mina kippusin argipäeva elu juures võib-olla mõnda asja unustama.“
Kõik programmis õpitu ei ole ka praegu kogu aeg meeles. Mõnikord tuletavad vanemad seda teineteisele meelde ja vahel võtab Mari-Liis uuesti lahti ka programmist saadud materjali.
„Ei saa ju öelda, et see õpik on meil peas, kindlasti mitte. Aga ta on meil olemas ja ma olen paar korda läinud mingi peatüki juurde tagasi, et oota, mis ma nüüd seal tegema pidin.“
Tema hinnangul on pärast programmis osalemist toimunud suured muutused. Igapäevaseid muresid ikka on, aga nendega toimetulek on koos elukaaslasega palju rahulikum ja enesekindlam. Ning kindlasti on neil nüüd päris mitu uut tööriista, mida nad püsivalt kasutavad.
Kuidas programmi registreeruda?
„Imelised aastad“ koolituse grupid alustavad Saue vallas kaks korda aastas jaanuaris ja septembris, seega tasub huvi korral end aegsasti ootejärjekorda panna.
Programmis osalemise soovist tuleb kirjutada laste heaolu osakonna juhatajale Liis Toomingule meiliaadressil [email protected]. Kirja palume lisada osalejate kontaktnumbrid, peres kasvavate laste arv ja vanused ning paari sõnaga põhjendus, miks soovitakse koolitusel osaleda.
Kui soov on kirja pandud, saab pere ootejärjekorda ning sobiva grupi komplekteerimisel võetakse teiega ühendust.
Loomise kuupäev: 17.09.2026
