Laitse kandis keerab metsatee ühel hetkel väikese silla peale, mille ees on tõkkepuu. Selle taga algab koht, mida paljud Eestis juba nime järgi teavad – Lootuse küla. Esmapilgul meenutab see pigem väikest Rootsi või mõne Soome saare küla: punased puumajad mändide all, töökojad, vabatahtlik päästekomando ja palju naeratavaid ning sõbralikke inimesi.
Raske on ette kujutada, et veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud siin midagi peale metsa. „Langetasin puu üle jõe, mööda metskitse rada sain maade keskele ja siis hakkasin pisihaaval unistama,“ meenutab Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku ja Lootuse küla asutaja Märt Vähi Lootuse küla algust. Täna elavad siin inimesed, kes püüavad oma elu uuesti üles ehitada. Mõni on siia jõudnud läbi pikalt kestnud võitluse sõltuvusprobleemidega, teine pärast vanglast vabanemist või eluetappi, kus kõik oli lihtsalt käest libisenud. Nad tulevad siia, sest tahavad uuesti alustada.
Tagasitulek esivanemate maale
Lootuse küla asub maal, mis kuulus omal ajal Märdi vanaisale. Kui Märdi vanemad 1944. aastal Rootsi põgenesid, sündis seal Märt. Hiljem rändas pere edasi Kanadasse ning just seal möödus tema lapse- ja nooruspõlv. Ometi kandis Märt kogu selle aja südames kindlat teadmist, et Eesti saab kord vabaks ja siis tuleb ta siia tagasi.
1990. aastal tuli Märt koos perega esimesel võimalusel Eestisse tagasi. Alustati Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku loomisega ning ühtlasi sattus Märt rehabilitatsioonitööle. Mõne aastaga rajati ühe Eesti koguni 60 kogudust. „2000. aastal rääkis Jumal mulle, et sa ei ole puudutanud Eestimaad, kuni sa ei ole puudutanud neid, kes on kõige suuremas hädas ja pimeduses,“ räägib Märt. Oma elu eesmärgiks võttis ta sõltlastega tegemise peale seda, kui ta enda poeg sattus pahuksisse narkootikumide ja pidutsemistega.
Märdi töö sõltlastega motiveeris ka tema poega, kes alustas õpinguid Floridas, kus leidis ka Lootuse külas kasutusel oleva programmi. „See ei ole midagi uut, seal on seda 70 aastat tehtud,” räägib Märt. See on konkreetne meetod, millel on tõestatud tulemused ja seetõttu ei tegeleta katsetamisega, vaid kõik on eelnevalt paika pandud.
Lootuse külas on annetuste toel ehitatud esmalt teed, seejärel elektriliinid, majad ja kogu küla. Firmad, kirikud, kogudused ja eraannetajad toetavad küla toimimist. Ühe elaniku jaoks maksab külas elamine 350 eurot kuus, mis tuleb enamasti kohaliku omavalitsuse tugitoetusest. Suures osas toimib küla vabatahtlikkusel ja elanike enda tööl.
Enamus, kes külla tulevad, on võlgades, vahel pole neil dokumentegi. Olgugi et sinna on sattunud ka lauljad, politseinikud, õpetajad ja sõjaväelased. „Ei ole kaht lugu, mis oleks ühtemoodi,” ütleb Märt.
Lootuse küla keskmes on usk ja vastutus
Märt on pastor, piiskop emeritus ning Lootuse küla rehabilitatsioonitöö aluseks on kristlik maailmavaade. Eelkõige usk, et inimese elu saab muutuda mitte ainult väliste tingimuste, vaid sisemise muutumise kaudu.
Lootuse külas tähendab see igapäevast tööd iseendaga. Räägitakse palju vastutusest, andestamisest ja uutest väärtustest. „Kasutatakse usu põhiprintsiipe, nagu anonüümsete alkohoolikute programmis,” selgitab Märt. „Jumal on armastus. Kõik on nõus sellega, et armastus on midagi, mida neil vaja on,“ sõnab ta.
Võimalus saada ristitud karges Vasalemma jões sümboliseerib vana elu maha jätmist ja uue elu alustamist usus Jeesusesse ning on inimese teadlik ja avalik usutunnistus.
Lootuse külla tulemisel on kõige olulisem inimese enda sisemine otsus oma elu muuta. Kõik soovijad võetakse vastu, kuid vastuvõtmisele eelneb vestlus, et mõista tulija motivatsiooni ja valmisolekut. Märdi sõnul ei ole Lootuse külas kohta neil, kes otsivad süüdlast kusagilt mujalt kui iseendast, sest päris muutus algab alati enda seest.
„See ei ole vangla. Siia ei pea vägisi toodama ega siit põgenema,“ selgitab Märt. Küll aga on see mõnel juhul võimalus vanglast pääsemiseks. Nimelt teeb Lootuse küla koostööd justiits- ja digiministeeriumiga ning kohtus on võimalik määrata inimesele karistuse asemel rehabilitatsioon Lootuse külas.
Keset metsa asuv looduslik keskkond on osa taastumisest. Märt valis teadlikult kõige keerulisema tee ja rajas küla just metsa keskele. Eraldatus aitab hoida inimesi eemal vanadest ahvatlustest ja annab rahu, mida muutumiseks on vaja. „Kui poodi jõudmiseks tuleb tund aega läbi metsa kõndida, jõuab inimene selle ajaga mitu korda läbi mõelda, kas tal on seda minekut tegelikult vaja,“ räägib keskuse tegevjuht Raiman Kukk.
Kõige raskemas olukorras inimesed
25 tegutsemisaasta jooksul on siit läbi käinud üle tuhande abivajaja. Praegu elab Lootuse külas koos töötajate ja nende peredega umbes 60 inimest. Programmis osaleb korraga keskmiselt 40 inimest.
Märdi sõnul elab umbes 68% programmi lõpetanutest hiljem edukalt edasi – käiakse tööl ning ollakse kained, sõltuvusest vabad. Paraku loobub umbes kaks kolmandikku osalejatest enne programmi lõpetamist. Sellistel juhtudel ei ole sageli teada, mis inimesest edasi saab või millisele rajale ta suundub.
„Paljud meie lõpetajatest töötavad Lootuse külas, meil on praost koguduste juhtkondades; meil on mõned, kes on saanud pastoriteks; inimesed, kes töötavad Päästeametis, kes on seal juhid. Nad on jõudnud kaugemale sellest, mis nad varem olid. Inimesed, kes on varem ainult endale krahmanud ja olnud isekad. Nendest saavad inimesed, kes on tänulikud, hakkavad andma ja aitama, nendest tulevad head töötegijad. Nad teevad kõike vastupidiselt sellele, mida nad varem tegid,” selgitab Märt inimeste muutumist.
Söögid on maitsvad ja rikkalikud, kõik tehtud annetatud toidust, näiteks soojendati täna kapsasupi kõrvale pirukaid, mis jäävad iga päev üle kaubakettidede saialettides ja tuuakse Lootuse külla Toidupanga kaudu
Lootuse küla eripära on see, et peaaegu kõik töötajad on ise kunagi samas olukorras olnud. Nii näiteks kolis Raiman peale programmi läbimist Lootuse külla, elab praegu seal koos oma perega ja on keskuse töö tegevjuht. Märt usub, et kõige tulemuslikum on see, kui endised sõltlased jäävad elama Lootuse külla ja viivad seda tööd edasi. Tavaellu naasmine võib viia inimesed tagasi endisele rajale, siin on neil aga uus ja teistsugune elu, töö ning kogukond.
Kindel päevaplaan ja täielik kord
„Päev algab varahommikul kell 6 ning sisaldab nii õppimist kui ka tööd. Kaheksast kümneni toimuvad kristlikud õppetunnid, peale seda tehakse tööpäevadel viis-kuus tundi tööd,” kirjeldab keskuse juht Raiman.
Ühes hoones on puutöökoda, kus mehed õpivad uusi oskusi ja teevad müügiks euroaluseid, teises remonditakse autosid. Töö ei ole ainult küla jaoks vajalik – see on ka oluline osa taastumisest. „Väga tähtis on see, et nad õpivad uusi oskusi ja saavad töökasvatust,“ selgitab Märt. Paljud siia tulnud ei ole ammu või isegi mitte kunagi töötanud. Töö aitab neil uuesti rütmi ja enesekindlust leida.
Saekaatris töötamine õpetab eluks vajalikke oskusi ja tööharjumust. Lisaks tegeletakse ühekordsete euroaluste müügiga, mis katab osa küla kuludest. Vajalikud seadmed soetati Euroopa Liidu sotsiaalse ettevõtluse toetustega
Kolm korda päevas pakutakse süüa ning süüa võib nii palju, kui keegi soovib. Toidu eest hoolitseb enamasti naistest koosnev köögitoimkond ja söögikorrad süüakse koos. Suur osa toidust tuleb Toidupangast ja annetustest. Samuti tehakse suveniirideks mett ja oma metsa mustikatest moosi.
Üks Lootuse küla eripärasid on vabatahtlik päästekomando. See on Märdi sõnul ainukene maailmas ja teeb nad eriti haruldaseks. „Me oleme esimene rehabiliteerimiskeskus, kus töötab vabatahtlik päästekomando,“ ütleb ta.
Peale palvlust einestatakse kõik koos
Omaette meeskond tegeleb riiete ja pesuga ning kõik koristavad enda järelt. Külas ringi käes võib näha, et seal valitseb täielik kord ja puhtus. Tubades on ilma usteta kapid, et kõik oleks avatud ja kord säiliks.
Paljude jaoks ongi küla kogukond nende ainuke pere ja sõbrad. Töötajad elavad siin koos oma peredega ning programmis osalejad elavad väikestes gruppides, kus igaühel on oma roll ja vastutus. „Kui küsitakse minu käest, kuidas sa kutsud neid inimesi, kas nad on kliendid või patsiendid, siis mina ütlen alati, et nad on esmalt minu vennad ja õed. Ja paljudest saavad minu sõbrad,” räägib Raiman.
Lootuse küla tegevjuht Raiman Kukk, kes tuli ise 2012. aastal abi saama, on nüüd pühendunud teiste sõltlaste aitamisele
Grupis on kuni kaheksa inimest ja neil on oma grupijuht. Selline süsteem tähendab, et inimesed ei ole ainult abisaajad, vaid vastutavad ka üksteise eest. „Nad ise võtavad vastutuse, nad on oma venna ja õe hooldajad.“ Ja nii toimib kogu küla sellisel moel, et Märt peale kella viit tööd tegema ei pea.
Praegu soovib Lootuse küla liikuda järgmisse arenguetappi ja rajada suure ühishoone, kuhu oleks võimalik majutada ka peresid ning võtta vastu senisest rohkem abivajajaid.
Koos inimesega muutub terve pere
„Üks narkomaan või sõltlane puudutab otseselt vähemalt seitse inimest,” räägib Märt. Need on emad, vanaemad, abikaasad, lapsed – ka nemad saavad programmist abi. Märdi jaoks on kõige liigutavamad hetked need, kui pered taas kokku saavad. Ta nimetab seda isegi oma palgapäevaks. „Emad tulevad siia, suudlevad mu kätt ja ütlevad aitäh, mu poeg, kes oli surnud, on ellu tulnud,“ räägib Märt.
Märt tunnistab, et see töö on raske — inimesed, kes Lootuse külla jõuavad, on sageli keerulise minevikuga ja vajavad palju tuge. Ometi annavad tunnustused talle jõudu edasi tegutseda, kinnitades, et ta on õigel teel. Ja neid tunnustusi ei ole sugugi vähe: Saksa telekanal Deutsche Welle tegi neist hiljuti videoloo, Belgia justiitsministeerium on toonud Lootuse küla esile kui eeskujuliku praktika ning Eesti justiits- ja digiministeerium on nimetanud Lootuse küla aasta koostööpartneriks. Lootuse küla kogukonnad tegutsevad tänaseks ka Kanadas, Soomes ja isegi Kuubal — need on loodud osaliselt endiste Saue vallas elanud kogukonnaliikmete eestvedamisel või siit alguse saanud töö edasiarendusena. „Pisike Eesti on hakanud mõjutama maailma ja see on positiivne,“ ütleb Märt muigega.
President Toomas Hendrik Ilves tunnustas 2014. aastal Märdi tööd Punase Risti teenetemärgiga, Saue vallavalistus sel aastal tänukirjaga.
Märt on kindel, et küla toimib ka siis edasi, kui tema seda enam ei juhi. Praegu 78-aastane Märt Vähi alustas Lootuse külaga 50. eluaastates. Ta ütleb naljatades, et kõik võivad golfi mängida, aga kõik ei saa seda teha, mida tema teeb. „Mõni ütleb, et oi, tore töö tehtud. Jah, on küll. Aga mina näen seda alles algusena.“
Urmo: „See uus elu muutub nii kalliks, et sa ei taha seda enam ära rikkuda“
Kui Urmo Nigul Lootuse külla jõudis, oli tal seljataga üle kahekümne aasta narkootikumide tarvitamist, vanglakaristused ja katkenud suhted lähedastega.
Tema sõltuvus algas juba teismelisena. „Kui ma olin 17, siis proovisin esimest korda amfetamiini, mis hakkas mulle kohe meeldima. Ja sealt see minu tee alguse sai,“ meenutab ta.
Alguses tundus kõik lihtne. Tarvitamine muutus aga kiiresti osaks igapäevaelust. Varsti hakkas ta narkootikume ka müüma ning tuli esimene vanglakaristus.
Aastad möödusid samas rütmis: töö, tarvitamine, probleemid ja vangla. „Ma tunnistasin endale ammu, et olen narkomaan, aga ma ei näinud selles probleemi,“ ütleb ta. Alles palju hiljem jõudis ta arusaamiseni, et elu sellisel kujul ei saa jätkuda.
Urmo on jätnud seljataha üle kahekümne aasta kestnud narkootikumide süstimise ning leidnud Lootuse külas uue elu
Urmo endisesse ellu mahtus ka põgenemine kohtu eest ja kinnipidamine Hispaanias. Lootuse külast oli ta kuulnud juba varem. „Mul olid mingid eelarvamused, et siin on liiga palju Jumalat,“ ütleb ta. „Mulle öeldi, et tuled siia tasuta tööd tegema ja televiisoritki ei ole,“ räägib ta naerdes. Vanglas hakkas ta aga palvetama ja mõtlema oma elu üle. „Tundsin sellist tugevat tunnet. Nagu Pühavaimu puudutust,“ meenutab ta. See kogemus pani teda Lootuse küla võimalust tõsisemalt kaaluma.
Nüüdseks on Lootuse küla inimestest saanud Urmo perekond. Tema sõnul on siin kõige olulisem see, et inimesed toetavad üksteist. „Sellist vennaarmastust ja õhkkonda mina küll ei ole kusagil mujal kohanud,“ ütleb ta.
Ta teab ka, et sõltuvusest taastumine ei ole kunagi täiesti lõppenud ja alati on oht tagasilanguseks. Just seepärast on ta otsustanud anda endale aega. „See uus elu muutub nii kalliks, et sa ei taha seda enam ära rikkuda,“ ütleb Urmo.
Uuri lähemalt või toeta Lootuse küla tegemisi: https://lootusekula.ee
Autor: Paula Johanna Rõuk
Loomise kuupäev: 24.03.2026
