Raimond Valgre sündis pere kolmanda lapsena 1913. aasta sügisel Riisipere alevikus. On teada, et Riisiperes elas tema ema õde ja ema olla tulnud enne poja sündi õe juurde külla, nii nägigi Raimond Valgre ilmavalgust Riisiperes. Üsna varsti peale sündi kolis pere Raplasse, kus möödus helilooja lapsepõlv.
Isa oli kingsepp, ema õmbleja – tagasihoidlikud inimesed, kelle kodus oli muusika loomulik osa igapäevast. Lähikondsed meenutasid, et väike Raimond oskas juba varakult laulda ja pille mängida.
Poiss oli uudishimulik ja leidliku meelega. Kümneaastaselt ehitas ta kodus omal käel detektorvastuvõtja – algelise raadioaparaadi, millega sai kuulata kaugelt kostvat muusikat. Võib-olla just siis süttis temas see säde, mis hiljem valgustas kogu eesti levimuusikat.
Tantsumuusika ja helged meloodiad
Noore mehena õppis Valgre klaverit, kitarri ja trumme ning mängis ansamblites, mis esinesid Tallinna kohvikutes ja tantsusaalides. 1930ndate lõpul elas Eesti muretult svingi ja džässi rütmis. Kohvikutes ja tantsusaalides keerlesid seelikud, helisesid saksofonid ja kõlas optimism – usk, et elu on ilus ja armastus igavene. Sellesse maailma kuulus ka romantilise unistajahingega pillimees Raimond Valgre.
Tema loodud meloodiad olid nagu päikesehelk pimedas öös – soojad ja lootust täis, isegi siis, kui ümberringi muutus maailm. Need laulud ei lasknud kustuda unistusel puhtamast ja ilusamast maailmast, kus on ruumi muusikale ja armastusele.
Tema esimene trükis avaldatud laul „Blond Aleksandra“ ilmus 1933. aastal – ning peagi tundsid paljud, et see on muusika, mis paneb südame soojalt põksuma
Valgre loomingus on midagi eriliselt eestipärast – helgus ja nukrus käsikäes. Tema viisid on lihtsad, ent sügava tundega. Nendes on tunda väikese maa ja suure südame vastuolu, sõdade ja ajastute keerukust, aga ka armastust ja lootust.
Sõda ja vaikuse aastad
Teine maailmasõda viis Valgre noore mehena rindele. Ta teenis Punaarmees ning sõjatraumad ja okupatsiooniaegne surve jätsid temasse jälje. Nõukogude Eestis peeti tema muusikat „liialt läänelikuks“ ja nii jäi helilooja looming mõneks ajaks varju.
On meenutatud, et ühel elu viimastest päevadest olevat Valgre küsinud: „Öelge palun, kas minu elu pole olnud tõesti asjata? Kas midagi minust jääb järele?“ Jäi küll, ja veel kuidas.
Muinaslugu, mis ei kustu
Raimond Valgre surm vaid 36-aastasena 1949. aasta vana-aasta viimase päeva varahommikul oli dramaatiline ning selle kõiki üksikasju pole suudetud siiani välja selgitada. Kuid tema lood ei kadunud. Neid laulsid järgmised põlvkonnad, neist tehti filme, lavastusi ja muusikale. Näitleja Rain Simmul, kes kehastas Valgret filmis „Need vanad armastuskirjad“, on öelnud, et otsis oma rollis Valgre naeratust isegi poeakna peegeldusest – sest see naeratus olevat olnud täis nii valgust kui valu.
MTÜ Nissi Naisseltsi eestvedamisel pandi 2009. aastal Nissi kirikumõisa parki Valgre mälestuspink, mis meenutab, et suurte tegude algus võib olla ka väikeses paigas.
Ja kui täna Riisipere jaama lähedal tuul lehti keerutab, võib hetkeks tundudagi, nagu kõlaks kuskil kauguses vaikne meloodia – ehk „Sinilind“, ehk „Muinaslugu muusikas“.
Loomise kuupäev: 29.10.2025
