Birgit töötab Saue vallamajas juba peaaegu seitse aastat. Kui tööle tulles oli tema laual vaid kaks kaevandamisega seotud menetlust, siis viimase viie aasta jooksul on maavaradega seotud teemade maht hüppeliselt kasvanud – just seoses ehitustegevuse ja näiteks Rail Baltica projektiga.
„Jaa, võib öelda küll, et see raudtee suurprojekt on põhjus, miks ma uuesti kooli läksin. Kui ma alustasin, olid keskkonnateemad peamiselt seotud puude ja väiksemate lubadega. Aga viimasel ajal tuleb järjest rohkem tegeleda lubjakiviga, karjääridega, kaevandamislubadega. Praegu on 17 erinevat menetlust käimas,“ kirjeldab Birgit muutust tööelus.
Naine sai aru, et kui ta tahab kaevandajatega sisuliselt kaasa rääkida, peab ta olema sama tark kui nemad. „Tegelikult veel targem,“ nendib Tallinna tehnikaülikooli magistrand, kellest saab loodetavasti jaanipäevaks diplomeeritud mäeinsener. Seni oli naisel ette näidata magistritasemel botaaniku ja loodusgiidi paberid. „Ma pidin õppima kaevandusettevõtjate keelt – geoloogia keelt,“ resümeerib Birgit.
Geoloogia ja mäendus ei ole need valdkonnad, kus liiga sageli kohtaks naisi. Eriti veel neid, kes kannavad roosat kleiti või krutivad juuksed lokki. Aga Birgit just selline on. Osalt seetõttu leidis ta ülikooli esimesel semestril end justkui võitlemas – mitte teadmiste eest, vaid eelarvamuste vastu. „Kui sa istud loengus roosa kleidi ja kõrgete kontsadega, siis sind vaadatakse teisiti. Tundsin end nagu Reese Witherspoon filmis “Arukas blondiin”,“ naerab ta.
Birgit esinemas Mäekonverentsil. Foto: Ants Liigus, Eesti Messid
Töökogemus ja vanus annavad eelise
Naine tunnistab, et tegelikult ei ole õpingud olnud kerged. Endiselt tuli ju käia täiskohaga tööl ja kasvatada pisipoega. Loengutes tuli endale selgeks teha, kuidas näiteks kõrghoonetele vundamenti rajada või miks peavad olema teekraavid teatud nurga all või miks tuleb puurkaev vahel rajada 25 meetri asemele 60 meetri sügavusele.
Aga tema eelis oli see, et erinevalt noorematest üliõpilastest oli tal oskus siduda teooriat praktikaga. Ta tõi loengutesse näiteid elust ja kaasustest, millega igapäevaselt kokku puutus. „Ma küsisin palju. Väga palju. Ju see tegi mind ehk mõne õppejõu jaoks isegi tüütuks,“ meenutab Birgit.
Samas - kursuse lõpus sai ta õppejõult hoopis tunnustuse, et „vanemate“ tudengite elu ja töökogemus muutis kogu grupi õpikogemuse väärtuslikumaks.
Tõstab tööstusparki ümber
Oma magistritöös käsitleb Birgit võimalust ümber paigutada hoonestatud alasid, et pääseda ligi nende all paiknevatele strateegilistele maavaradele. Tegu on keerulise teemaga, mis nõuab nii inseneri-, keskkonnaalast kui ka juriidilist mõistmist, sest reeglina kuulub maa eraomanikule, aga maavara riigile.
„Kas olemasolevate hoonete ümber tõstmine oleks majanduslikult ja keskkonnahoidlikult otstarbekam kui nende lammutamine, kui nende all paikneb väärtuslik maavara?“ täpsustab Birgit teemat.
Tegemist ei ole abstraktse mõttekonstruktsiooniga, vaid tegelikult on aluseks Saue vallas Hüürus paikneva Alliku tööstuspargi all olevate maavarade varude võimalik kasutuselevõtt.
Ta on analüüsinud lähiriikide kogemusi selles osas ja teab, et näiteks Rootsis on ümber tõstetud terveid linnu ja ka arvutused näitavad, et ümber paigutamine oleks ligi poole odavam kui tulu saadavast maavarakaevandusest. Lõplik analüüs ei ole veel valmis, aga mõlemad teadmised – kas see projekt oleks tasuv või mitte – on valdkonnas kasulikud.
Birgit rõhutab, et õppimine ei olnud tema jaoks hobi ega lihtsalt soov omandada veel üks diplom, vaid vajadus, mis kasvas välja igapäevatööst. Ta tahtis teha oma tööd paremini, põhjalikumalt ja mõjusamalt. „Ma tahaks arvata, et ma täna enam väga ei pea võitlema sellega, et mind peetakse mingiks „blondiks tipsuks“. Eriti peale seda, kui ma oma magistritöö ära kaitsen,“ usub naine, kelle jaoks elukestev õpe on täitsa päris asi mitte kõlav loosung.
Loomise kuupäev: 04.06.2025
