Riisipere mõisa uus hingamine

Uus-Riisipere mõisa ajalugu

Esimest korda on Riisipere mõisa mainitud 1394. aastal. Algne mõisakeskus asus hilisemas Vana-Riisipere mõisas, kuid aastatel 1810–1821 rajas Peter Gustav von Stackelberg praeguse kõrgklassitsistliku hoone ning tõi keskuse Uue-Riisiperesse. Mõisa juurde kujundati paistiik, mille kaldale ehitati esinduslik peahoone. Mõisa arhitekt oli Johann Heinrich Reinicke, kes on maetud Eestisse. Kusjuures mõisa arhitekt oli kakssada aastat teadmata ja selgus alles eelmisel aastal, kui seda hakkas arhiividest uurima ajaloolane Ants Hein.

Stackelbergide suguvõsa valitses mõisa kuni 1919. aastani, mil see läks kohaliku omavalitsuse omandusse. Seejärel tegutses hoones 1984. aastani lastekodu.  Pärast seda jäi mõis aastakümneteks tühjaks ja lagunes, kuni 2015. aastal omandas selle Valeri Pärs, kes alustas ulatuslikku restaureerimist.

Mõisa taastamine nõuab visadust ja tõelist pühendumist

„Kes hakkab mõisa restaureerima, peab hästi mõtlema, kas on seda jaksu,” rääkis Valeri. „Selle aasta septembris saab 10 aastat täis. Hakkasin ise tegelema ja poeg tuli kaasa. Me ei arvanud, et nii kaua läheb,” rääkis Pärs. Huvi vanade asjade ja kunsti vastu on Valeril juba lapsepõlvest, kui hinge jäid käigud Peterburi muuseumides ja talvepalees. 

Kui Valeri ja tema poeg Aigar Pärs otsustasid mõisa renoveerima hakata, ei olnud see lihtsalt ehitusprojekt, vaid sügav kummardus kultuuripärandile, mis vajab säilitamist. „Keegi pidi selle ette võtma," ütles Valeri, kui rääkis oma esimestest mõtetest seoses Riisipere mõisaga. Pärsidel on plaanis mõis külastajatele avada ning eksponeerida seal ajastutruud interjööri, mille kogumisega tegeleb Valeri. „Kui ma leian mõne väärtusliku mööblitüki, on see väga hea päev – see annab jõudu edasi minna,“ sõnas ta.

Investeerimine sellisesse hoonesse ei ole äritegevus, pigem heategevus, sest sellise kiirusega renoveerides ei saa rääkida kasumlikkusest. „Me ei tee seda enda jaoks, vaid selleks, et tulevased põlved saaksid osa meie kultuuripärandist,“ seletas Valeri. Juba praegu on mõisa ümbrus korrastatud ning meelitab kohalikke jalutuskäikudele. Lisaks füüsilisele taastamisele on loodud mõisa digitaalne versioon ehk 3D mudel, mis võimaldab virtuaalkülastusi. „Igaüks saab tulevikus arvutiekraanilt külastada Riisipere mõisa ja näha, kuidas see on eri ajajärkudel välja näinud,“ rääkis Aigar, kes oli selle projekti eestvedaja. 

Algne seisukord paistis parem, kui tegelikult oli  

Esmapilgul võis tunduda, et hoone on küll väsinud, kuid siiski enam-vähem säilinud. Pilku püüdsid sambad, ilusad ruumid ja Eestis unikaalne kuppelsaal, samuti maanteelähedane asukoht. Maja hindamiseks võeti appi arhitekt, kes väitis, et konstruktsioonid ei ole mädad. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. „Kui hakkasime lähemalt uurima, selgus, et paljud konstruktsioonid olid pealt ilusad, aga seest täiesti läbi. Katuselt oli kaks paani ära ja sinna sadas vihma sisse. Tuli välja, et pooled talad on mädad," meenutas Pärs.

Katuse renoveerimine osutus eriti keeruliseks ja mahukaks – 1500 ruutmeetrit katusepinda tuli täielikult uuendada. Palju tähelepanu pöörati ka akende restaureerimisele. Mõisa 150 akent kas taastati või asendati koopiatega, et säilitada hoone ajalooline autentsus.

Majast tuli esmalt välja saada niiskus. Selleks köetakse maja aastaringselt ning nii on saavutatud väga hea sisekliima. Tugevdati pudedad katusetalad, käsitsi kaevati välja keldrid. Endiselt on vaja välja vahetada palju pehkinud puitkonstruktsioone. Aigar on veendunud, et see on maja puhul kõige olulisem ja ka kõige kõrgem mägi, mida renoveerimisel ületada. 

Ei puudu ka sõbralik kummitus

Kui küsisin, mis on mõisa renoveerimise juures selline mure, millele ei ole lahendust leidnud, siis mainisid renoveerijad midagi ootamatut: müstiline valge kleidiga tüdruk, keda on nähtud maja taga murul seismas. Temaga ei saa midagi ette võtta. „See ei ole mingi nali – ta ilmub ja kaob, justkui jälgiks meie tööd. Eks see tekitab kõhedust, aga me oleme harjunud. Mõisatel ongi oma hing," rääkis Aigar. Valeri oli aga hoopis arvamusel, et kummitus on hoidnud mõisa hävimisest. 

Raamatust „Mõisalegendid” võib lugeda, et kummituslugu pärineb 19. sajandi lõpust Friedrich Karl Otto Adam von Stackelbergi (1861-1916) ajast. Friedrich oli ka Suure-Lähtru mõisnik ning ta oli abielus Aaspere mõisast pärit Adina Helene Fanny von Dellingshauseniga. Adina ja Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on nähtud seda noort tütarlast mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi peahoones kõndimas, esimesel korral arvanud, et ta on külaline. Ka olevat valges saalis üks aken kinni müüritud peale tütre surma. 

Endist uhket parki hoiavad korras mägiveised 

Mõisa juurde kuulub 24 hektari suurune maa-ala. Mõisasüdame kaart aastast 1888 annab tunnistust sellest, et park on olnud küllaltki suur, selles on olulist osa mänginud Munalaskme oja ja sellest vesiveski abil paisutatud veekogu. Omal ajal sõitsid sellel gondlid, tiigi ääres olid uusgooti stiilis paviljonid ja paadisillad. Tänapäevaks on see süsteem suuremas osas kadunud, tiik on jagunenud kaheks.

Põhiosas kujundas aia Carl Otto von Stackelbergi abikaasa Wilhelmine von Ungern-Sternberg, kellele on pühendatud pargis asuv graniidist mälestuskivi. Kivi oli pikali kukkunud ning Pärsid asetasid selle tagasi endisele vundamendile. Stackelbergide suguvõsa on suur ja sealt on mõisas käinud mitmeid külalisi, kes kivi nähes väga rõõmustasid. On olnud isegi juttu sellest, et korraldada Stackelbergide suguvõsa kokkutulek Riisipere mõisas. 

Praegu hooldavad mõisa ümbritsevat ala Šoti mägiveised. Seitse looma, on küll laenatud, kuid elavad mõisa pargis aastaringselt ning leiavad sealt piisavalt toitu. Pärsid viivad neile ka restoranidest antud vana leiba ning seda teavad oodata ka veised. Kui neile läheneb auto, kalpsavad nad ootamatu kerguse ja suure rõõmuga kõik aia äärde vaatama, mida head-paremat neile toodi. Nad käituvad justkui kass või koer, rääkis Valeri. Kuigi veised on oma sarvede tõttu väga ohtlikud ning nendega peab ettevaatlik olema, on nad siiski sotsiaalsed ja leebed loomad, kes ilmselt ei adu päris hästi oma suuri mõõtmeid või ohtlikkust.

Riisipere mõisa kuppelsaal on ainulaadne Eestis, sest kuskil mujal ei ole stukkdekooriga kuplit. Teistes mõisates on kupli dekoor maalitud. Algselt mõisaomanike esivanemate galeriina kasutatud kuppelsaali kassettlae ükski rosetirida ei korda teist