Esimene projekt enne esimest maailmasõda
Esimene projekt Riisiperest lähtuva haruraudtee ehitamiseks algatati juba kuus aastat pärast Keila–Haapsalu raudtee valmimist. Selle järgi oli esimeses etapis ette nähtud ehitada Riisiperest laiarööpmeline raudtee Virtsuni.
Nii annab ajaleht Revalische Zeitung (RZ) 1912. aasta jaanuaris teada, et Eestimaa kuberner on valitsusele saatnud Riisipere-Virtsu laiarööpmelise raudteeprojekti. See kavandatav laiarööpmeline raudteeliin, mille pikkus on 85 versta (80 km), algab Tallinna–Haapsalu raudtee Riisipere jaamast, kulgeb läbi Russalu, Märjamaa, Vigala ja Lihula mõisate Virtsu sadamasse ning hakkab teenindama 6300 ruutversta suurust piirkonda.
Selle raudteeprojekti mõjualasse jääva Eestimaa kubermangu piirkonda kuulub 78 mõisa, 4 alevikku (Kullamaa, Märjamaa, Lihula ja Virtsu), 34 küla, 5 kirikumõisa (pastoraati) ja 12 kõrvalmõisa kokku umbes 100 000 elanikuga. Tänu arvukatele selle kavandatava raudtee ääres paiknevatele tööstusettevõtetele (neid oli 59) võib sellel raudteel väljaveetava kauba mahuks hinnata vähemalt 8,5 miljonit puuda (136 000 tonni) ning sisseveetava kauba mahuks 1 miljon puuda (16 000 tonni).
Kõik mõisnikud, kelle maavaldusi kavandatav raudtee oleks läbinud, olid väidetavalt valmis loovutama ehituseks vajaliku maa tasuta.
Pool aastat hiljem, 1912. aasta juunis, kirjutas sama ajaleht, et Pärnu linnavalitsus oli Riisipere-Virtsu projektiga tutvunud ja tegi ettepaneku rajada Vigala jaamast haruraudtee Pärnusse.
Selle taotluse toetuseks olevat sõna võtnud Pärnu börsikomitee, Liivimaa maanõunike kolleegium ning ka kuberner. Selle peale olevat rahandusministeerium vastanud, et praegu ei ole üheltki eraalgatajalt esitatud taotlust Riisipere–Virtsu raudtee kõrvaltee rajamiseks. Kui niisugune taotlus siiski esitatakse, võetakse Pärnu soovid arvesse.
Aasta hiljem, septembris 1913, saame samast ajalehest lugeda, et sõjaministeerium on strateegilistel kaalutlustel esitanud vastuväite raudteeühendusele Tallinna–Haapsalu liinilt Suure väina ääres asuvasse Virtsu sadamasse. Nüüd on eraisikutest ettevõtjate algatatud projekti muudetud nii, et uus liin hargneb Tallinna–Haapsalu raudteest Riisipere jaama juures ning kulgeb läbi Märjamaa ja Vigala kuni Lihulani. Nagu ajalehele Peterburist kirjutatakse, näivad selle projekti kinnitamise väljavaated olevat soodsad.
Sealjuures väärib märkimist, et ühe teise projekti kohaselt kavatsetakse rajada raudteeühendus Lihula ja Pärnu vahele, nii et Lihulast võiks saada kahe raudtee sõlmjaam.
Kui poleks alanud esimene maailmasõda, siis tõenäoliselt oleks Riisipere-Pärnu laiarööpeline raudteeliin valmis ehitatud, kuid sõda pani ka selle projekti pausile ja revolutsioonid Venemaal viisid selleni, et polnud enam riikigi, kes selle ellu viiks.
Teine projekt peale Eesti iseseisvumist
Kohe peale Eesti iseseisvumist alustati ulatuslike raudteeliinide projekteerimist ja ehitamist. Nii teatab ajaleht Vaba Maa juba 2. märtsil 1920, vaid üks kuu peale Tartu rahulepingu sõlmimist, et paljude kitsarööpmeliste raudteede projektide kõrval on kavas ehitada ka Riisipere-Pärnu laiarööpmeline raudteeliin.
16. juulil oli teedeministeeriumi ehitajate ja kohalike asutuste osavõtul nõupidamine Riisipere- Pärnu raudtee ehitamise asjus. See raudtee pidi alguse saama Riisipere jaamast, läbima Russalu, Märjamaa, Konuvere, Vigala, Pärnu-Jaagupi ning suunduma Pärnusse. Kokku oli raudtee pikkuseks plaanitud 91 kilomeetrit, sellest Pärnu linna peatuseni Räämal 85 kilomeetrit.
Et asjad kiiresti edenesid annab märku kirjutis 1920. aasta augusti Pärnu Postimehes. Ajaleht annab teada, et siht Riisipere-Pärnu laiarööpmelise raudtee jaoks on sisse aetud ja käivad arutelud Pärnu jõge ületava raudteesilla asukoha kindlaks määramiseks. Pärnu linna asutuste esindajate arvates võiks sild tulla Räämale Kaevu tänava joonele. See sild võiks peale raudtee olla kõlbulik nii hobustele kui ka jalakäijatele. 29. juulil oli selle raudtee ehitamise asjus Pärnus kohal kaks teedeministeeriumi inseneri, kes väitsid, et silda pole võimalik nii tihedalt asustatud kohta nagu Rääma ehitada. Selle asukohaks on sobilik koht linnast väljas Reiu jõe suudme kandis. Samuti tuleb jalakäijatele ja hobustele ehitada eraldi sild.
1921. aasta juunikuu Tallinna Teatajast saame lugeda, et Riisipere-Pärnu raudteeliini eelarve tegemine on käsil. Eelarveid tehakse kaks, üks kallis ja laiarööpmelise ning teine kitsarööpmelise tee jaoks.
Tormiliselt alanud Riisipere-Pärnu raudtee ehitamise projekt lõpuks soikus. Selle põhjuseks võisid olla noore riigi piiratud rahalised võimalused ning kiiresti vahetuvad valitsused – ainuüksi 1920. aastal oli Eestis kolm valitsust.
Tallinn sai Pärnuga rongiühenduse 1928. aastal, mil kitsarööpmeliselt Tallinn-Viljandi raudteeliinilt ehitati Lellest 70 kilomeetri pikkune raudtee Pärnusse, mis alles 1971. aastal asendati laiarööpmelise raudteega. See raudtee lõik aga suleti 2018. aastal seoses Rail Balticu ehitamisega.
Kui omal ajal oleks välja ehitatud laiarööpmeline raudtee Riisiperest Pärnusse, siis oleks see olnud isegi ligi 10 kilomeetri võrra lühem kui Lelle kaudu ehitatud raudteeliin. Tallinn-Pärnu raudtee ühenduse kiirusele oleks lisaks teekonna pikkusele kaasa aidanud see, et raudtee oleks olnud laiarööpmeline.
Kuigi Riisipere raudteepeatus näeb tänapäeval välja nagu üks paljudest teistest, siis tegelikult on selle taga enam kui saja-aastane ajalugu oma tõusude ja mõõnadega. Kui asjaolud oleks kujunenud teistsugusteks ja plaanitud projektid oleks realiseerunud, siis sõidaksime täna rongiga Riisipere kaudu otse Pärnusse.
Autor: Vello Raamat, koduloouurija
Loomise kuupäev: 17.09.2026
