Laulu- ja tantsupidu “Iseoma” on tänaseks ajalugu. Tantsupidu, milleks me alates septembrist hullupööra ja kohati tüdimuseni trenni tehes valmistusime, vahel naeru ja vahel ka nutuga. Seda suurem oli õnn ja rõõm, kui saabus lühike sõnum - peole lubatud.
Vanade asjade meeldetuletamise ja sotsiaalmeedia saatanlike mõjude kohta on mitmeid ütlemisi, aga seekord tuletas Facebook toredasti meelde ühe minu kuue aasta taguse postituse, mille tegin pärast toonast üldtantsupidu, ajendatuna tantsukriitik Heili Einasto kirjutisest: „Tegelikult ei ole ju palju elada selles nn idealiseeritud maailmas kord viie aasta jooksul ühe nädala jagu. Unistus heast ja ilusast mulle näiteks sobib ja mulle meeldib see ülev tunne, mis mind valdab siis, kui olen väljakul rahvast täis tribüünide ees – olen uhke oma riigi, rahvuse ja traditsioonide üle. Ja olles näinud meiega ühes “Tuljaku”-ringis tantsinud noorte tüdrukute emotsiooni, siis muuseumisse tantsupeo traditsioon küll ei sure. Loodan, et olete minuga nõus – see pidu oli iga meie pingutust kuhjaga väärt. Igal juhul aitäh meile kõigile! Ja mina igatahes võtan sihiks jõuda ka oma seitsmendale tantsupeole.“
Ehk siis - sihte tuleb seada ja unistused lähevadki täide.
Palusin meie tantsijatel, kes suurel peol esimest korda esinesid, oma tundeid ja mõtteid kirjeldada.
Anneli: “Väga võimas ja uhke tunne oli seal ise tantsida ja sellest kõigest osa saada, see on midagi, mis kannab veel kaua-kaua!”
Ulvi: “Ma nautisin ühtekuuluvustunnet, mis tantsijate vahel tekkis. Seal ei olnud mina, vaid oli meie. Me elasime ja hingasime nagu ühes rütmis, et pakkuda vaatajatele elamust, mis liigutab ja läheb korda. Minul oli uhke tunne seista staadionil välja valitud tantsijate hulgas, kes said selle võimaluse. Ma olen tänulik, et sain seda kõike kogeda. See oli võimas, kui rahvas plaksutas ja tänas, mis tähendab, et me suutsime neile elamuse pakkuda.”
Karina: “Võimas - rahvahulkade energia, muusika ja tantsude koosmõju. Liigutav - paljudel pisarad silmis. Kuulsin, kui üks vanaproua ütles, et tal süda nutab õnnest. Ühendav - tundsin end osana millestki suuremast, kus põlvkonnad, paikkonnad ja üksmeel liikusid ühes rütmis, moodustades suurepärase terviku, tuues meid välja igapäeva argimuredest, andes motivatsiooni ja elurõõmu.”
Kristel: “Seda tunnet on tegelikult nii raske sõnadesse panna. Me olime üks suur perekond ja selline peabki olema toimiv peremudel - üksteist väärtustav, arvestav ja toetav.
Tiia: “Reedel viimasel etendusel vaatasin, kuidas platsil rahvarõivastes tantsijaid tantsisid. Muusika oli uus, kuid riided ja tantsusammud meile pärandatud esivanematelt, mina tundsin sidet juurtega. Oli uhke olla.”
Reelika: “Emotsioonid on täiesti laes. Mega äge kogemus. Ülevalt vaadates oled küll üks pisike täpp, aga oma rühma koosseisus ülioluline. Mina õppisin tulema välja mugavustsoonist, reageerima ootamatutele olukordadele ja kõige lõpuks nautima ka esinemist. Oluline on seda kõike nautida ja üksteist toetada. Kindlasti oleme rühmana palju kokkuhoidvamad ja toetavamad kui kunagi varem. Aitäh teile kõigile sellise kogemuse eest, järjepidevus viib sihile!”
Aitäh meile kõigile ja suur kummardus ja tänu juhendaja Ulvi Mägile!
Lõpetuseks mõned peolt omandatud tarkuseterad, mida liiga tõsiselt ei peaks muidugi võtma.
-
Tantsutrenni kohustuslikuks elemendiks võtta harjutus „Tantsi tanu lindid silmade ees“ - ikka selleks, et ka pimesi õigesse joonisesse jõuaks.
- Kui 959 tantsijat on väljakul kükkis ja sina seisad, siis oleks targem uuesti kükitada.
- Kui arvad, et sinu etteasteni on veel aega küll ja naudid peomelu, siis tegelikult võiks juba rivistuda – võib juhtuda, et jõuad kohale alles oma teiseks tantsuks.
Loomise kuupäev: 16.07.2025
