Raimond Valgre loomingut teavad ka inimesed, kes autorit ennast või tema elulugu kuigi hästi ei tunne. „Saaremaa valss“, „Sinilind“, „Peagi saabun tagasi su juurde“ ja paljud teised Valgre laulud on püsinud esitajate repertuaaris aastakümneid.
Eesti Muusika Infokeskuse andmetel kirjutas Valgre üle saja laulu. Suurem populaarsus saabus tema loomingule alles pärast helilooja surma, muu hulgas Georg Otsa ja teiste lauljate esituste kaudu. Hiljem on tema laule laulnud lugematu hulk Eesti artiste ning need on kõlanud filmides, lavastustes, kontsertidel ja uutes seadetes.
Valgrest endast on teada märksa vähem kui tema muusikast. Ei ole säilinud isegi salvestist, millel Valgre ise laulaks. Tema elu tuntakse kirjade, käsikirjade, fotode, lähedaste mälestuste ja hilisemate tõlgenduste kaudu.
Muinaslugu algas Riisiperes
Raimond Valgre sündis 7. oktoobril 1913 Riisiperes. See on fakt, mis kipub tema Pärnu, Tallinna ja Raplaga seotud eluloo kõrval vahel tahaplaanile jääma.
Valgre õppis klaverit Paides, Raplas ja Tallinnas ning avaldas noorena ka luuletusi. 1931. aastal lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ehituserialal, kuid tema tegelik kutsumus oli muusika. Pärast kaitseväeteenistust alustas ta 1933. aastal restoranimuusikuna. Ta mängis klaverit, akordionit, kitarri ja trumme ning jõudis 1930. aastate teisel poolel Tallinna tuntud lokaalidesse, nende seas Astoriasse, Maximi ja Draamakeldrisse. Suved viisid teda Pärnu Rannasalongi.
1933. aastal sündis üks Valgre kõige tuntumaid teoseid „Muinaslugu muusikas“. Valgre loomingusse kuuluvad ka tänini hästi tuntud „Saaremaa valss“, „Sinilind“, „Helmi“, „Läbi saju“, „Kevad südames“, „Suveöö serenaad“, „Ma loodan, et saan sellest üle“, „Ei suutnud oodata sa mind“, „Aegviidu valss“ ja „Hall sõdurisinel“. 2003. aastal välja antud „Eesti kullafondi“ Valgre kogumik sisaldas 47 pala.
Sõda muutis kõik
Valgre helged sõjaeelsed aastad lõppesid koos Eesti saatuse muutumisega. Teise maailmasõja ajal sattus ta Nõukogude väkke ning kuulus aastatel 1942–1944 sõjaväeansamblisse ja hiljem džässorkestrisse. Sõja järel proovis ta jätkata ka muusikaõpinguid: astus Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse algul klaverit ja seejärel kompositsiooni õppima, kuid õpingud jäid mõlemal korral pooleli.
Sõjaaeg ja sellele järgnenud aastad jooksevad Valgre eluloost läbi väga selge murdejoonena. Tema ema kirjeldab 1946. aastal Niina Vassiljevale saadetud kirjas poega inimesena, kes ei tahtnud enam kedagi näha ega midagi teha ning püüdis kõike unustada. Valgre ja Leningradis elanud inglise filoloogi Niina Vassiljeva kirjavahetus kestis aastaid ja neist kirjadest on saanud üks olulisemaid võimalusi Valgre sisemaailma mõistmiseks.
Sõjajärgne kultuuripoliitika ei soosinud lääne mõjutustega džässi ega sõjaeelse tantsumuusika maailma, millest Valgre looming oli välja kasvanud.
Raimond Valgre suri Tallinnas 31. detsembril 1949 vaid 36-aastaselt. Ent tema muusika hakkas pärast seda elama järjest suuremat elu. Valgre lauludel põhines juba 1967. aastal Estonias esietendunud muusikal „Muinaslugu muusikas“. Temast on tehtud telefilm „Igavesti Teie“, Kaarel Kilveti lavastus „Valge tee kutse“ ja Mati Põldre mängufilm „Need vanad armastuskirjad“. 2014. aastal mängis Märt Avandi teda Eesti Draamateatri lavastuses „Laul, mis jääb“.
Ja 2026. aasta suvel tuli Valgre taas lavale.
„Tundus märgiline“
Ott Kiluski kirjutatud ja Kaili Viidase lavastatud „Raim“ esietendus 1. augustil Pärnu Kuursaali õuel. Lavastus tegi Valgre eluteele ringi peale: kolm vaatust liikusid ajas tagurpidi, alustades tema elu lõpust 1949. aastal ja jõudes lõpuks 1939. aasta Pärnu suvesse. Raimond Valgret mängis Sander Roosimägi.
ERRi teatrivaatleja Pille-Riin Purje tõstis arvustuses eraldi esile Roosimäe osatäitmise, kirjeldades teda musikaalse, tundliku ja täpse Valgrena, kelle kaudu tuli esile nii helilooja helgus kui ka haprus.
Roosimäe enda muusikutee sai alguse samuti kodukandist – Nissi Trollide muusikakoolist. Seos Valgrega oli Roosimäe jaoks olemas juba ammu enne seda, kui tuli võimalus Valgret laval kehastada.
„Eelmise aasta novembris helistas lavastaja Kaili Viidas, et jagada oma mõtteid ja visioone järgmisel suvel Pärnus etenduva Raimond Valgre teemalise uuslavastuse kohta. Riisipere poisina, olles Valgre loominguga sammhaaval juba lasteaiast saadik tuttav, tundus see märgiline. Käisin casting’ul, osutusin valituks,“ meenutab Roosimägi.
Senine kujutlus muutus
„Valgre on Riisiperes tõesti au sees ja teda tuntakse ja mängitakse seal rohkem kui mõnes teises alevikus. Sestap on puutepunkt Valgrega seal üles kasvades, koolis käies ja orkestris mängides juba eelduspäraselt isiklikum.“
Valgre muusika oli Roosimäele tuttav, kuid prooviperiood tõi helilooja isiku talle palju lähemale. „Olin pikka aega arvanud, et mul on ta hingenatuurist üsna selge kujutlus. Mõistagi on see kujutlus olnud pealiskaudne. Ta elule, kirjadele, lugudele, joonistustele(!) ja lähedaste kirjeldustele lähemale vaadates on pilt kõvasti teisenenud. Avardunud on vaated valikutele, igatsustele, situatsioonidele ja paratamatusele, millest ta lood on sündinud ja need on omakorda rikastanud ja elustanud seniseid kuvandeid. Ilmnesid vastuolud, millega ehk hetkiti on isegi raske leppida, ent vastuolud justnimelt inimesest inimese ja elust elu teevadki.“
Kui paluda tal Valgret inimesena mõne sõnaga kirjeldada, ütleb Roosimägi: „Piiritu unistaja ja ilu pühitseja!“
Valgre karakteri juures oli üks keerulisemaid asju tema äärmuslik suhe nii inimeste kui ka muusikaga. „Raske, aga ka põnev oli püüda mõista ta loomusundi endast kõik ära anda, teistele loovutada. Samas jällegi ka ta kompromissitus kõndida pigem jäises pakases paljaste varvastega, kui anda oma akordion käest.“
Muusika, armastus, sõda ja alkohol
Valgrest jutustades korduvad ikka samad märksõnad: muusika, armastus, sõda ja alkohol. Ka „Raim“ ei läinud neist mööda, kuid lavastaja Kaili Viidas on rõhutanud, et eesmärk oli näidata Valgret mitte üksnes müütilise kannataja ja unistajana, vaid noore, luust ja lihast inimesena.
Kui küsida Roosimäelt, milline neist teemadest aitab kõige paremini mõista Valgre elu traagilist pööret, jõuab ta sõjani. „Need teemad on küll kõik omavahel põimikus, aga selgemaid seoseid tasub otsida sõja-aastatest ja sellega paratamatult käsikäes käivast alkoholist.“
Nissi Trollidest professionaalsele lavale
Enda kujunemises peab ta Riisipere mõju väga suureks. Sai ju Roosimäe enda muusikutee alguse Nissi Trollide huvialakoolist.
„Ema pani mind 2. klassis – murest mu kopsude pärast – Nissi Trollide muusikaseltsi saksofoni õppima. Tänu sellele olen sellest ajast saadik saanud õppida muusikat võrratu muusiku, pedagoogi ja inimese Tõnu Sal-Salleri hoidva pilgu all ja tema kuldaväärt õpetuste saatel. Ilma selle antuseta, nende õpetuste, esinemispraktika ja kokkumängimiseta ei tegeleks ma täna loominguga.“
Üks kassett esietenduselt
„Raim“ tekitas vaatajates tugevaid emotsioone ja Roosimäe sõnul on talle korda läinud igasugune tagasiside, mida ta lavastuse kohta on saanud.
„Üks hinnalisem and pärineb esietenduselt, mil Rain Simmul kinkis kasseti, millesse on lindistatud kogumik Valgre lauludest filmi „Need vanad armastuskirjad“ päevilt.“
Simmul mängis Valgret Mati Põldre 1992. aasta filmis „Need vanad armastuskirjad“ – teoses, mis kujundas terve põlvkonna ettekujutust Valgrest.
Valgre elab edasi nii muusikas kui laval
Valgre elust ei ole võimalik enam kõike teada. Tema kohta on loodud filme ja lavastusi, kirjutatud raamatuid, kogutud kirju ja käsikirju ning püütud ikka uuesti vastata küsimusele, milline inimene oli nende tuttavate meloodiate taga.
Tema enda elu kestis vaid 36 aastat. Laulud on aga elanud juba kolmveerand sajandit kauem. Ja sellega „Raimi“ lugu veel ei lõpe. Lavastus tuleb Roosimäe sõnul järgmisel suvel taas mängukavva.
Loomise kuupäev: 17.09.2026
