Kriisihoolduspere pakub ajutist kodusoojust ja turvalisust lapsele, kes on kriisiolukorra tõttu oma sünniperest eraldatud. See on parem ja lapsekesksem alternatiiv turvakodule, sest peres saab laps rohkem lähedust ja hoolt. Paraku on täna kogu Eestis vaid kolm kriisihooldusperet, kuigi vajadus on suurem.
Harjumaale on peresid juurde vaja
Hetkel on üks pere Viimsis, üks Rakveres ja üks Kohtla-Järvel. Harjumaa piiri peale oleks aga väga peresid juurde vaja. Ideaalmaailmas leitaks igasse Eesti piirkonda vähemalt üks kriisihoolduspere – et laps ei peaks kriisihetkel (st kui tal pole oma kodus enam võimalik olla) liikuma kodukohast kaugele, vaid saaks jääda tuttavasse keskkonda ja jätkata oma lasteaias või koolis käimist.
Reili Brandt on kriisi- ja hoolduspere teemaga seotud isikliku kogemuse kaudu, olles olnud kriisihoolduspere vanem ning kuulub ka MTÜ Oma Pere juhatusse, kes pakub hooldusperedele ja lapsendajatele tugiteenuseid. Lisaks peab Brandt oluliseks perepõhise asendushoolduse teadlikkuse tõstmist.
“Inimeste teekond soovini lapsendada või pakkuda ajutist tuge vanemate hoolest ilma jäänud lastele on väga erinev,” rääkis Brandt. Tal oli mõte lapsendada juba varasest lapsepõlvest, sest tema enda ema oli lapsendatud. Päris tegutsemiseni jõudis Brandt koos abikaasaga alles siis, kui elu oli stabiilne ja nende enda laps oli juba teismeline.
Pikk aeg endas selgusele jõudmiseks
Pere kirjutas esmalt Sotsiaalkindlustusametisse, kust kutsuti vestlusele. Hooldusperedel tuleb läbida erinevad koolitused, tehakse pere hindamine kodus. “See kõik annab võimaluse iseendas kindlust luua ja läbi mõelda, kas oleme valmis pakkuma peret lapsele, kes tuleb keerulisest olukorrast ja soovib turvapaika,” rääkis Brandt.
Just peale koolituse läbimist oli piloteerimisel kriisiperede programm, Brandti pere liitus sellega ning jäi ootele. “Mina töötasin kodukontoris ja tööaeg oli paindlik. Toetav tööandja ja paindlik graafik peaks olema, sest tuleb olla valmis ootamatult lapsega arsti juurde minemiseks ning arvestada, et esimestel päevadel või ka nädalatel ei saa teda viia lasteaeda või kooli,” rääkis Brandt.
Ühel reedesel päeval neli aastat tagasi tuligi telefonikõne, et on üks väike tüdruk, kes eraldati eelmisel päeval oma sünniperest, sest kodune olukord ei olnud talle enam turvaline. Küsiti, kas oleme valmis talle ajutist asenduskodu pakkuma. Paar tundi peale nõustumist toodi kaheaastane tüdruk juba meie koju. Kodust eraldamine toimus hästi kiiresti ja tal ei olnud isegi jalanõusid kaasa antud, siis oli vaja kiiresti poodi minna.
Kriisipere lapsest sai pereliige igaveseks
Brandti jaoks oli ehmatav näha, kui katki kriisiperre tulnud laps oli. “Ma ei saanud tema puhul luua sellist suhet nagu omaenda lapsega. Arvasin, et läheme mänguväljakule, laome klotse, aga väike laps ei osanud alguses isegi mängida. Ta ei rääkinud, ei reageerinud kõnele ega oma nimele. Ta ei tahtnud riidesse panna. Pidime oma ootused tahaplaanile panema ja lähtuma sellest, mida laps soovib. See oli kõige ootamatum,” rääkis Brandt.
Hästi oluline oli tugi, mida kriisiperele pakutakse mitmel moel. Vahel on vaja kedagi, kes sind kasvõi ära kuulab “Meil on olnud hästi palju abi erinevatest tugiteenustest ja oleme ise teadlikult püüdnud lapse arengut toetada, et teha tasa kaotsiläinud kahte aastat. Praegu on ta hästi tubli eelkooliealine laps, kes loeb, kirjutab ja huvitub sellest, kust ta on meie juurde tulnud. Ütlesime talle, et tema teine ema oli haige ja nüüdseks ka surnud. Räägime talle hästi palju tema päritolust, tal on vanaema ja suurem vend, kes elavad teises riigis.”
Reili Brandt alustas koos abikaasaga hoolduspereks olemist, kui nende enda laps oli juba teismeline. Olgugi et algul plaaniti pakkuda ajutist hoolt, siis tänaseks elab kriisiperre sattunud tüdruk nende juures kuni täiskasvanuks saamiseni
“Olime kriisipere kuus kuud. Peale seda lõpetasime kriisipere teenuse, sest tundsime, et soovime sellele lapsele pakkuda püsivamat kodu ja turvatunnet ja tänaseks elab tüdruk meie juures kuni täiskasvanuks saamiseni ja mina olen tema jaoks emme,” rääkis Brandt.
Brandti peres oli alguses keeruline osata aega jagada nii, et ka suur laps tähelepanuta ei jääks. “Õnneks saime temaga sellest rääkida ning uurida, kuidas ta ennast uues olukorras tunneb. Oluline on, et kõik saaksid ausalt oma mõtteid jagada. Siis hakkasime teadlikumalt ka suure lapsega eraldi aega veetma ning tema mure, et meie tähelepanu koondub ainult kriisilapsele, lahenes. Nüüd saavad nad omavahel väga hästi läbi ja hoiavad üksteist. Või noh, nagu suur ja väike tüütu noorem õde ikka. Vahepeal kaklevad, aga üksteiseta ka olla ei oska.”
Pere jaoks oli oluline leida tasakaal, et ka suurem laps tunneks end hoituna – nüüd on neist saanud tavalised õed, kes vahel kaklevad, aga ilma teineteiseta olla ka ei saa
Kunagi ei tunne, et oled üksi
See on suur vastutus, aga peret toetab palju SOS Lasteküla, samuti kohalik omavalitsus, kes on lapse eestkostja. Peredele pakutakse majanduslikku tuge, makstakse teenuse osutamise eest tasu ja kaetakse lapse kulud. Brandti sõnul on tugiteenuseid perele nii palju, et kunagi ei tunne, et oled üksi. Kriisi- või hoolduspere puhul ei ole piiritletud, millises suhtes on inimene, seda võivad teha kõik täisealised inimesed, kes tunnevad, et soovivad ühiskonda midagi tagasi anda. Ei ole oluline, kui suur on su kodu või kui suur on su sissetulek.
“Olen ise hästi palju kasvanud ja arenenud, palju sügavam on ka meie paarisuhe abikaasaga. Kõik need sammud, mis me oleme läbi teinud, on laiendanud meie maailmavaadet ja andnud mõista, kui oluline on märgata abivajavat last. Nüüdseks olen teinud karjääripöörde ja õppisin sotsiaaltööd,” rääkis Brandt.
Üks pere mõjutab mitme lapse saatust
Üks kriisipere saab aidata mitmeid lapsi lühema aja jooksul. Kuigi Brandti näide on teistsugune, siis tavalises olukorras tehakse peale 90 päeva esmane otsus, kas laps saab minna tagasi oma esialgsesse perre. Seda aega võidakse pikendada. Alati tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest. Abivajavaid lapsi on kahjuks väga palju, sest aastas eraldatakse peredest üle 600 lapse, kellest pooled jõuavad tagasi oma sünniperre. Teised lapsendatakse, jõuavad asenduskoju või hooldusperre.
Hooldusperes on lapsed tavaliselt kuni täisealiseks saamiseni, samas säilib neil suhe oma sünniperega ja lapsed on kohaliku omavalitsuse eestkostel. See tähendab, et hoolduspere vanemad täidavad igapäevaselt vanemlikke ülesandeid, aga kohalik omavalitsus on tema kolmas vanem. Hooldusperes olev laps võib kohtuda oma bioloogiliste vanematega ja vahel jõuavad lapse bioloogilised vanemad oma eluga paremasse olukorda ning laps läheb ka perre tagasi.
Kõige kriitilisemat abi vajavad vastsündinud
Brandt käib tihedalt läbi kahe teise kriisiperega, kelle juures on otse sünnitusmajast tulnud väikesed beebid. “Need ei ole tavalised rahulikud beebid, vaid neil on rohkem muresid tervisega, sest bioloogilise vanema sõltuvusprobleemid kahjustavad lapse tervist,” rääkis ta. Tavaliselt viibivad lapsed kriisiperedes kuni kolm kuud. Isegi see väga väike periood toetavas ja armastavas keskkonnas võib anda lapsele väga tugeva vundamendi.
Ühest perest on kriisipereks olemise aja jooksul abi saanud üksteist last, kellest enamus väikelapsed. “Kindlasti on raske loobuda, kui oled lapsega juba sideme loonud, samal ajal saab üks pere aidata väga paljusid lapsi ja seda sisendavad endale ka pered,” selgitas Brandt. Alati ei pea need lapsed olema tulnud keerulistest peredest. Võib ka juhtuda, et ema või isa on sattunud haiglasse, aga perel puudub lähivõrgustik. Järgmine valik on paigutada laps turvakodusse, kuid lapsele on parem olla kriisiperes.
2024. aastal said viisteist Eesti last ajutiselt elada turvakodu asemel kriisihooldusperedes. Noorim neist oli vastsündinu (alla ühekuune) ja vanim 15-aastane. Enamik lapsi olid eelkooliealised.
Loodame, et siinsetel tublidel peredel on jõudu ja tahtmist panustada ühiskonda ja et nad leiavad endas selle jõu. Brandt pakub kriisiperedele ka mentorlust ning kui pere tunneb, et tahab rohkem teada saada, võib otse Brandti poole pöörduda. See ei kohusta mitte millekski, vaid annab võimaluse saada lihtsalt rohkem infot.
Loomise kuupäev: 28.04.2025
